Murkeliine

Käisime täna Tirtsu, Mõmmiku ja Caltzuga seda uut teed katsetamas... ikka seda kergliiklusteed! Tegime väikese otsa - kooli teeotsast kaks korda Priguldini ja tagasi, aga mul polnu drohkem vajagi... jalad on homme ilmselt valusad. Täitsa mõnus oli, kui tugev külm tuul ja pisikesed kivid tee peal välja arvata. Tirts ja Mõmmik ei teinud vastavalt siis jalgsi ja rattaga teist nägugi kivikeste peale, aga meil Caltzuga läks kohati pisut keeruliseks. Eriti siis, kui need kivikesed tahtsid mu rulluuisud peatada või Clatzu rula seljast visata... Ootan nüüd, et tee äärde saaks mõned mõnusad pingid - siis saaks koha, kus rullikuid jala otsa ajada või väsinud jalgu puhata. Muidugi valgustus võiks juba paigas olla - muidu kogu aeg mõtle - kui kiiresti nad nüüd nende postide püstiajamisega sinuni jõuavad. Tirts sõitis auga jalgrattaga maa ära, aga lõpuks kutsusid teda ikka kivid ja veeloigud tee ääres rohkem, kui mingi jalgrattaga sõit. Caltzu ajas lõpuks minu rullid endale jalga - 39 number rulide

Iga kord, kui arutame kuupäevi, teeme ettevalmistusi, et vanavanemate juurde sõita, tekib selline mõnus ootuse tunne. Seal on hea olla! Kuigi mõni ütleks: "Mis elu see on? Mingeid tingimusi pole! Dušsi pole, pesemas pead käima õues saunas. WC asemel on PuuC, õnneks mitte kilomeetrite kaugusel õue peal..." Aga maja on aus - üle 100 aasta vana. Ja vanaemaga on hea õhtul juttu ajada - siis kui teised on magama läinud... istud köögilaua taga ja vastad ristsõnade küsimustele - ikka nendele, mida vanaema ise ei tea või abimehest, entsüklopeediatest või maakaartidelt ei leia. Ja samal ajal arutad maailma asju, arutad pere asju, räägid asjadest, mida kellelegi teisele ei räägi, arutad käsitöö asju, vaimustud vanaema siidimaalitud kardinast või mõnest uuest käsitöö võttest... Need on head tunnid vanaema juures. Ikka jälle pean nentima, et kahju, et nad nii kaugel elavad! Sinna sõites on tegelikult kuni Kohtla-Järveni täitsa tsiviliseeritud tunne. Sellest llinnast läbi... hakkab asi ki

15. samm Korteri võtmed käes. Ülekanded tehtud. Paberid käes. Käid mööda korterit ja avastad - seda enne ei näinud, sest mööbel oli ees. Seda enne ei näinud, sest ise ei vaadanud nii põhjalikult. Seda ka enne nagu ei näinud. Kust see siia tuli? 16. samm Esimesed remondimaterjalid on ostetud. Tapeedi valimine on tappev... Plaanid on suured! Peaasi, et asi ei lõpeks nii: "Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati!" Torumeeste arve tuli väike - aga oli ka väike töö - ainult üks radiaator oli vaja paremini paigutada... Aga elektriarve... Ma isegi ei kujuta ette, kui palju võiks see asi kokku maksma minna... Oleme praeguseks juba ürüatu summa elektritööde eest maksnud ja see pole veel kõik... Üks osa tuleb veel. Samas on see väga vajalik - elekter ei ole selline asi, millega mängida. Kusjuures, kes tuli küll kunagi selle mõtte peale, et kõik lülitid peavad olema 1.60 kõrgusel põrandast? Või pistikud peaksid olema keset seina? Või boileri ja pesumasina juhe asuvad otse vanni kõrv

Läheb aga jälle Eesti gümnaasiumides lahti... 10-ndike alandamine... Ma ei saa selle mõttest aru... Tundub, et olen seda juba kuhugi kirjutanud... võib-olla eelmisel aasta, või üleelmisel... igaljuhul millalgi... Lugesin mõni aeg tagasi ja nüüd otsisin taas välja rebaste ristimise artikli Postimehes. LINK . Olen juba mitu aastat ise mõtelnud, et rõvetsemine, toiduga mängimine ja kaasinimeste alandamine ei ole tegevused, mida koolis teha ja mida lubada. Selle valguses on igati tervitatav nähtus soliidne vastuvõtmine kooli. Eriti ajab mul harja punaseks see abiturientide suhtumine, et võtke meid täiskasvanutena, me oleme täisealised, suudame ise vastutada ja objektiivseid otsuseid teha... Tuhkagi te olete! Kui oleksite, siis te ei alandaks kaasõpilasi. Nalja saab ka teisiti teha. Ja see alaväärsuskompleks: siiani on alati nii olnud, miks siis meie nüüd ei või seda korraldada - see on lihtsalt pahatahtlik suhtumine kaasinimesse, teisele ärategemise tahtmine ja kahjuks koolid pakuvad ja lu

Lugesin Pilvekese blogi... lugesin ja tundsin... midagi tuttavat... kui otsiksin üles oma kooliaegse "päeviku", leiaksin sealt sarnased mõtted ja tunded... teistsugused laused, aga sarnased mõtted... korraga pidin mitu korda neelatama ja silmi pilgutama... ka üks haigutus ei tee paha... Ei vähenda kellegi tundeid, ega pea neid ebaoluliseks - see, mida inimene tunneb, on oluline... naljakas on öeldagi, et ma olen ka selles vanuses olnud... ma vist ei taju oma vanust päriselt... ei mõtle oma vanusele kohaselt... samas tean, Pilveke, mida sa tunned... usu mind... see ei vähenda kuidagi sinu maailmavalu... ei vähendanud ka minu oma... minu valu oli oluline minu jaoks... nii ka sinu oma sinu jaoks... ka see ei tee seda karvavõrra vähemaks, et üks hulk tütarlapsi selles vanuses tunnebki seda, mille sina kirja oled pannud... mõni ainult tunneb ja elab läbi... teine võtab teadmiseks, elab edasi, kasvab, areneb, õpib sellest valust ja jõuab sinna, kuhu tahab välja jõuda... Aga kui pal

see eelmine kipsi nali päädis sellega, et läksime siis järgmisel hommikul kohale. Laps juba polikliiniku juures autos ütles, et lähme koju ja keeldus autost välja tulemast. Kirurgi ukse taga hakkas uuesti nutma - lähme ära, lähme ära koju, emme, lähme ära! Kirurgi juures oli järgmine tants. Kõigepealt see kirurg ei vaadanudki neid neetud pabereid, mille ümber tants käis. Võttis lahti röntgenis tehtud pildi, näitas pastakaga, et kõik on korras, näete, ära nüüd nuta, mis sa ikka nutad, kõik on hästi paranenud (no kurat... seda ei võinud siis mulle telefonis öelda...), minge teise ruumi, võtame kipsi ära. Laps ennast lauale panna ei lase, karjub nagu ratta peal, sanitar üritab lapsega rääkida... laps röögib veel rohkem, õde hoiab lapse jalga kinni, laps karjub: tädi, võta käsi ära, tädi ei puutu, lähme koju... Kui mitte kogu haigla, siis pool sellest kuulis küll, kuidas laps röögib. Õnneks oli sellel õel nii palju oidu, et ei hakanud ise ega lasknud ka sanitaril lapsega rääkida - mida roh