Murkeliine

... õhus on... õhus on... hmhh... ei raatsi seda kohe kuidagi välja ütelda! Õhus on sügise hingust, kargust, päikesesooja, mis soojendab, aga ei kuumuta, vihma lõhna, tuult, äikesepilvi, kustunud meteoriidisaba, kollaseid kaselehti, õpetajaid teretavaid õpilasi (september hakkab vaieldamatult lähenema, kui kooliõpilased hakkavad õpetajatele jälle tere ütlema), koolieelset peataolekut, tunnet, et veel pole nagu õige aeg, aga juba peab soemalt riidesse panema, aknad ei saa enam ööpäev läbi lahti olla. Käisime nädalavahetusel Tuksis. Reedel oli veel suvi. Laupäev oli ei liha ega kala ja pühapäeva hommikuks oli sügis. Õhk oli sügise soe. Päike enam ei kuumutanud vaid soojendas meeldivalt. Mõnus oli päikese käes olla. Kassi tunne tuli - nihkusin päikesega kaasa - väga mõnus on selline kassi tunne. Kurb ka. Ei tahaaa veel sügist ju! Liiga ruttu tuli jälle! Ja neid tundeid kirjeldab kõige paremini ikka Tätte lauldud laul. Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi, kui ma lahe kohal kogu

On teiste elu elamise tunne! On tunne, et muretsen liiga palju asjade pärast, mis minust ei sõltu! On tunne, et kui mina neid asju tagant ei torgi, siis ei tee seda keegi ja lõpuks ikka näidatakse minu peale, et näet, pole veel valmis! On tunne, et minul on seda eKooli rohkem vaja, kui kooli juhtkonnal. On tunne, et ainult mina käin ja torgingi kogu aeg! "Näet, see admin jälle tuleb oma tülikate küsimustega, mida tal jälle vaja on?!?" "Hmhh... jälle see admin on kirjutanud, jälle ta tahab minult midagi". On hädaldamise tunne! On abituse tunne! On tunne, et mitte kedagi ei koti, kas asi saab 1. septembriks valmis. On tunne, et teised inimesed ei mõtle sellele, et minu ööpäevas on ka 24 tundi, mul on ka pere, kellega tahaks koos olla, mul on ka vajadus süüa ja magada. On tunne, et kõik jääb ikkagi viimasele minutile. On tunne, et ikkagi jääb midagi veel tegemata. Ja lõpuks on tunne, et tehke ise, kui te minuga koostööd tegema ei hakka! No tere talv - üks ütles mulle s

Oleks olemas üks selline pood. Astud sisse, helistad või saada e-maili ja annad sisse oma tellimuse. Kaupadel hinda ei ole! Kaup pole isegi õige kaup. Võib-olla peab maksma vahendustasu. Postimaksu pole. - Tere! - Tere päevast! - Palun üks põhikooli eesti keele õpetaja! - Üks hetk, praegu hetkel pole ühtegi! Kas panen teid järjekorda? - Hmhh! Pange igaks juhuks jah. Otsin veel mujalt ka, aga suurt lootust pole! - Selge. Kooli nimi, telefon, e-mail? - Mitmes ma järjekorras olen? - Kohe kõige esimene! Eesti keele õpetajat veel ei otsita! Kas mingied eritingimusi on? Pikkus, kaal, silmade värv? - Pole oluline! Õpetada peab oskama! Hea oleks, kui enamvähem välja ka näeks! Muu pole oluline! - Ametikorteri võimalus? - On võimalik tekitada! - Palk? - Nagu tavaliselt? - Soodustused? - Puuduvad! - Tänan, panin teie soovi kirja. Kas veel midagi? - Ei, tänan! Head aega! - Head aega! Käib uks. Poodi jäävad müüa ja abiline. Üks teisele: - Ta oli vist ikka väga suures jamas - niisugune morn nägu pea

Vöts kirjutas mineviku kohta postituse, minul tuli mõte! Hakkasin kommentaari kirjutama... liiga pikaks läks! "Inimese minevik ei jäta teda iialgi maha. Isegi kui arvad, et see kõik oli ammu ja kõik on unustatud! Ikka tuleb kuskilt mõni üllatus ja minevik lajatab oma suure rusikada sulle paremsirge just selle nurga tagan, kust sa oskad seda kõige vähem oodata!" Vöts Loota ju võib, et järele ei jõua - minevik ikka! Aga kui teda võimalikult vähe nokkida (minevikku ikka), siis ehk jätab ükskord inimese rahule ka. Ei mõista ma neid mineviku ülistajaid, kas neil polegi midagi häbeneda, karta, mitte tahta mäletada. Minul küll on. On asju, mida ei taha mäletada. Pisikesi seiku, mida püüad unustada. Mõnikord mõni asi õnnestubki unustada. Mõni asi jälle tuleb seda tugevamini meelde, mida rohkem unustada püüad. Seepärast ei kannata ma ka eriti põhikooli-gümnaasiumi klassi ja kooli kokkutulekuid. Jah, on küll tore saada kokku üle 10 aasta, aga tihedamini - no milleks. Ühe korra 10 aasta

Mõtelda on mõnus, rääkida on raskem, ärgem sellepärast pääd veel norgu laskem! Kõnelda on kergem, kirjutada raskem, ärgem sellepärast pääd veel norgu laskem! Kirjutada kergem, rehkendada raskem, ärgem sellepärast pääd veel norgu laskem! Mõtelda on mõnus, kuidas kõik on raskem, ärgem sellepärast elu mööda laskem! Lõpuks ometi leidsin mingisugusegi versiooni sellest luuletusest! Kas kellelgi on korrektsem?

Tee... tule... pane... ära... võta... mine... vii... vaata... too... osta... Põrkepalli tunne on. Kuidas küll saaks ainult enda elu elada... ilma kellegi teise käskude ja keeldudeta - üksi metsas ilmselt. Aga kui see ihaldatud üksindus ja vabadus käes on, siis ei ole inimene ikka rahul. Kusjuures oma pisikese pere suhtes pole sellist vastumeelsust?!? Miks siis? Kas selle pärast, et olen ise selle vastutuse võtnud, ise valinud teise poole, ise valinud aja ja koha. Ma armastan teid, mu pisike pere! Oma sugulasi valida ei saa - sünnid ikka sinna peresse, kuhu sünnid, nende inimeste keskele, kuhu satub. Kas Jumal valib perekonna, kuhu laseb sündida konkreetsel lapsel või ei sõltu see kellestki. Laps lihtsalt sünnib vanemate soovist (loodetavasti). Või valib laps, millisesse peresse sünnib? Kergem on uskuda, et Jumal valib - siis on ju vastutus Jumalal. Kui valib laps, siis on meil süüdistada ainult iseennast, et selle pere valisime. Kui jääme selle juurde, et juhtub nagu juhtub, siis pole

Naljakas, kuidas tahaks kirjutada raamatust, aga ei suuda leida õigeid sõnu. Kõik mõtted ,mida püüan kirja panna, põgenevad. Nagu kardaks nad jäädvustada neid mõtteid sellest raamatust. Niisiis jääb alles ainult minu kogetud emotsioon. See kõikehaarav tunne, et Kivirähk kirjutab paljuski meist, meie ajast, meie kaaslastest, meie rumalusest kõike järele ahvida, harjumusest ennast ikka teistest rahvastest halvemaks ja alamaks pidada, samas salaja lootes, et ükskord me oleme teistega võrdsed. Ühed haldjad ja jumalad vahelduvad teistega, usud ja ebausud vahelduvad. Unustatakse palju head vana ja võetakse omaks palju halba uut. Leemeti tunne, et ta on igas mõttes viimane - oma perekonna viimane mees, viimane mees, kes elab metsas, viimane, kes kohtus hiiglasliku kalaga mandri ja Saaremaa vahel, viimane, kes oskab ussisõnu, viimane, kes näeb Põhja Konna. See Leemeti tunne, on ilmselt tutav sullegi. Kõik muutub nii kiiresti. Kõik kiirustavad kuhugi, kuhu neil asja pole. Kihutavad suure hurraa

Mis juhtub, kui patsikummid lahti harutada? Mis juhtub, kui vastu tuult sülitada? Mis juhtub, kui seda 1.80-ne meetrist duplo klotsidest torni lükata? Mis juhtub, kui võta lahti PVA-liimi purk ja jätta see kaheaastase käeulatusse? Mis juhtub, kui täna enam eKooli sisse ei saa? Mis juhtub, kui tuul puhub nii tugevasti, et kergem inimene võib lendu tõusta? Mis juhtub, kui unistada unistamatust?

Berq kirjutas, et ta on teiste peegel... Iga tegu ning sõna saab algeks minu käitumisele ning mõtlemisele ja ütlemisele. Mingil määral on inimene vist alati teiste peegel. Kuidas ma saan endaks, kui mul pole kedagi, keda jäljendada... kasvõi alateadlikult. Beebi õpib kõige rohkem oma lähedaste jäljendamisest. Ta ei tee seda teadlikult, kuidas saakski. Nii teeb suur inimenegi. Vaevalt, et inimesed tihti mõtlevad, et minu arvamused päevapoliitikast on kellegi teise välja pakutud. Ikka ma ise olen nii tark, need on minu enda ideed. Aga tegelikult? Ikka üdini aus olles? Kas saaksin midagi arvata millestki, kui keegi pole mulle sellest midagi rääkinud ja kui keegi mulle midagi räägib., siis alati paneb ta sellesse oma arvamuse. Alati. Pole võimalik edastada mingit informatsiooni ilma, et ma ei annaks edasi enda suhtumist sellesse. Edastan seda hääletooni, silmavaate, näoilme, kehakeele, sõnade valikuga. Kõigega. Taban ennast tihti sellelt, kui olen mingi mõtte omaks võtnud, siis avastan,

Täitsa tühi noh! Mitte midagi kohe pole! Peas ikka! Kui lõpuks midagi tuleb, siis see mõte on ka tühjust täis. Täiesti lootusetu... Esimene asjalik mõte on: "Lugema!" Keegi tark inimene on ütelnud, et kui inimene pole nädal aega midagi lugenud, siis ei ole selle inimesega mitte millestki rääkida . Kas ajaleht läheb arvesse? Aga online ajaleht? Ajaveebid? Või ajalehtede pealkirjad? Subtiitrid? Delfi kommentaarid? Reklaamplakatid? Hinnasildid? Ostutšekid? Maanteekaardid? Mööda vihisevad puud? Elektripostid? Või käib see lause ainult raamatute kohta? Milliseid raamatuid mõeldakse? Lasteraamatud? Kriminaalromaanid? Ulmekad? Ilukirjandus? Sügava mõttega mõtisklused? Filoosoofia? Kunsitajalugu? Teatmeteos? Ja kas üldse mõeldi ainult raamatuid? Äkki ikka läheb arvesse poenimekiri, ostetud kauba summa, pin kood, kilekottide arv? Lugema! Raamatuid, mitte raha...