Mõte ja tunne Pilvekesele...
Lugesin Pilvekese blogi... lugesin ja tundsin... midagi tuttavat... kui otsiksin üles oma kooliaegse "päeviku", leiaksin sealt sarnased mõtted ja tunded... teistsugused laused, aga sarnased mõtted... korraga pidin mitu korda neelatama ja silmi pilgutama... ka üks haigutus ei tee paha...
Ei vähenda kellegi tundeid, ega pea neid ebaoluliseks - see, mida inimene tunneb, on oluline... naljakas on öeldagi, et ma olen ka selles vanuses olnud... ma vist ei taju oma vanust päriselt... ei mõtle oma vanusele kohaselt... samas tean, Pilveke, mida sa tunned... usu mind... see ei vähenda kuidagi sinu maailmavalu... ei vähendanud ka minu oma... minu valu oli oluline minu jaoks... nii ka sinu oma sinu jaoks... ka see ei tee seda karvavõrra vähemaks, et üks hulk tütarlapsi selles vanuses tunnebki seda, mille sina kirja oled pannud... mõni ainult tunneb ja elab läbi... teine võtab teadmiseks, elab edasi, kasvab, areneb, õpib sellest valust ja jõuab sinna, kuhu tahab välja jõuda...
Aga kui palju läheb aega, et see üle läheks... kui palju inimesi pead selleks tundma õppima... kui palju inimestevahelisi suhteid ehitama, hoidma ja mõnikord lõhkuma, et sinust saaks sina... lõhkuma?... et saaksid minna edasi... kui palju pead kogema... kui palju pead katsetama... proovima... loobuma... ja uuesti üritama... et saaksid ükskord olla see, kes sa olla tahad... peaasi - ära kaota oma sihti silme eest ja ole enda vastu aus... isegi kui see haiget teeb.... kui ennast häbened... ole aus enda vastu enda sees...
Mina olen leidnud oma maailmarahu... võin rahul olla ja öelda, et olen õnnelik... muidugi on asju, mida pole saanud, mida tahaks, mida ihaldaks, milelst unistaks, aga üldjoontes olen rahul... alati on midagi, inimene pole kunagi rahul... aga on ka ütlemine: "see, kes on kõigega rahul, see inimene ei arene, ei kasva"... samas olen oma eluga rahul... tean, kuhu tahan välja jõuda, mida selleks tegema pean... millega pean olema rahul ja millega ei saa kuidagi rahul olla...
Ei vähenda kellegi tundeid, ega pea neid ebaoluliseks - see, mida inimene tunneb, on oluline... naljakas on öeldagi, et ma olen ka selles vanuses olnud... ma vist ei taju oma vanust päriselt... ei mõtle oma vanusele kohaselt... samas tean, Pilveke, mida sa tunned... usu mind... see ei vähenda kuidagi sinu maailmavalu... ei vähendanud ka minu oma... minu valu oli oluline minu jaoks... nii ka sinu oma sinu jaoks... ka see ei tee seda karvavõrra vähemaks, et üks hulk tütarlapsi selles vanuses tunnebki seda, mille sina kirja oled pannud... mõni ainult tunneb ja elab läbi... teine võtab teadmiseks, elab edasi, kasvab, areneb, õpib sellest valust ja jõuab sinna, kuhu tahab välja jõuda...
Aga kui palju läheb aega, et see üle läheks... kui palju inimesi pead selleks tundma õppima... kui palju inimestevahelisi suhteid ehitama, hoidma ja mõnikord lõhkuma, et sinust saaks sina... lõhkuma?... et saaksid minna edasi... kui palju pead kogema... kui palju pead katsetama... proovima... loobuma... ja uuesti üritama... et saaksid ükskord olla see, kes sa olla tahad... peaasi - ära kaota oma sihti silme eest ja ole enda vastu aus... isegi kui see haiget teeb.... kui ennast häbened... ole aus enda vastu enda sees...
Mina olen leidnud oma maailmarahu... võin rahul olla ja öelda, et olen õnnelik... muidugi on asju, mida pole saanud, mida tahaks, mida ihaldaks, milelst unistaks, aga üldjoontes olen rahul... alati on midagi, inimene pole kunagi rahul... aga on ka ütlemine: "see, kes on kõigega rahul, see inimene ei arene, ei kasva"... samas olen oma eluga rahul... tean, kuhu tahan välja jõuda, mida selleks tegema pean... millega pean olema rahul ja millega ei saa kuidagi rahul olla...
Kommentaarid