Murkeliine

Prachett kirjutas vist oma "Patrioodis" hea mõtte: "Inimene on inimesele hunt". Aga kui inimene on teisele inimesele hunt, siis kes on ta iseendale - enesetaputerrorist? Üks noor ja muidu vahva inimene on mul mõttes - lõpetab alles põhikooli, aga oma joomingute, suitsetamiste ja kes teab mille veel tarbimisest, on tekkinud taandareng. Ma pole ainus, kes seda märganud on. Inimene ei kontrolli enam enda käitumist, mälu on ülilühikeseks muutunud... etteütluses suudab meeles pidada ühe sõna korraga... Samas on tal ka väga helgeid hetki ja aegajalt saab täitsa ikka aru, mis tunnis toimub... Gümnaasiumist ei tasu vist enam unistadagi... Kurb! Ja siis needsamad noored väidavad, et alkohol ei tee midagi, suitsetamise ei tee midagi, narkootikumid ei tee midagi... Mõelge, kui selline inimene ükskord lapsevanemaks saab. Millised lapsed tal sünnivad? Milline on nende laste intelligentsus, areng? Millist kodu suudavad oma lastele omakorda need inimed pakkuda? Eesti rahva allakä

Mõnus ja rahulik on praegu... klass, kellele tundi andsin - väga mõnusad. Kui keegi neid enne minu tundi pole üles ärritanud, siis on 9. klassiga väga mõnus tundi pidada. Aga kui mõne õpetajaga on konflikt tekkinud, siis on kogu klass ärritunud ja mina saan selel sauna enda kaela. Aga kujutan juba ette, mis järgmises tunnis saab... 5. klass - 15 õpilast väikeses klassis, kus on 10 arvutit. Ja nad on nii rahututud, nagu tulesädemed. Kogu aeg peab sehkendama. Aru ma ei mõista. Teistes klassides on ka ikka tunnis omavahelist suhtlemist (eriti, kui tunnitöö seda nõuab), aga kõik saavad normaalselt suheldud. Seal peavad õpilased karjuma, ennast tõestama, teisest üle olema...