Teekond maailma lõppu...

Iga kord, kui arutame kuupäevi, teeme ettevalmistusi, et vanavanemate juurde sõita, tekib selline mõnus ootuse tunne. Seal on hea olla! Kuigi mõni ütleks: "Mis elu see on? Mingeid tingimusi pole! Dušsi pole, pesemas pead käima õues saunas. WC asemel on PuuC, õnneks mitte kilomeetrite kaugusel õue peal..."

Aga maja on aus - üle 100 aasta vana. Ja vanaemaga on hea õhtul juttu ajada - siis kui teised on magama läinud... istud köögilaua taga ja vastad ristsõnade küsimustele - ikka nendele, mida vanaema ise ei tea või abimehest, entsüklopeediatest või maakaartidelt ei leia. Ja samal ajal arutad maailma asju, arutad pere asju, räägid asjadest, mida kellelegi teisele ei räägi, arutad käsitöö asju, vaimustud vanaema siidimaalitud kardinast või mõnest uuest käsitöö võttest... Need on head tunnid vanaema juures. Ikka jälle pean nentima, et kahju, et nad nii kaugel elavad!

Sinna sõites on tegelikult kuni Kohtla-Järveni täitsa tsiviliseeritud tunne. Sellest llinnast läbi... hakkab asi kiiva kiskuma - nagu maailma otsa sõidaks. Üks bussipeatuse märk tegelikult ilmsetab mu tunnet palju paremini:


Tegelikult elab vanaema isegi heas kohas...

Palju hullema tunde tekitas tänahommikune uudis Oru linnaosas (Ida- Virumaal) toimunud massimõrvast... kolmeliikmeline pere koos külla tulnud naisega, pooleteistaastane laps... millsies maailmas me küll elame!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Sünnipäevaluuletus

Itimees

Mia jõulusoovid...