Murkeliine

.. ja viimaks jäi siis allergoloogi juures käia! Saatekiri oli olemas, Jakol oli aeg ka olemas, aga plika jaoks enam nädala jooksul teist aega ei saanud. Aga võtsime igaks juhuks ikka tüdruku kaasa... Kõigepealt selgus Jakoga, et oma perearst oleks pidanud veel kaaskirja kirjutama! Urr! Nojah, järgmisel korral olen targem ja küsin ise. Kuna Jako jutt sai kiiresti räägitud, kuulatud ja vaadatud, siis erakordse lahkuse korras võttis allergoloog ka plika ette. See oli juba tunduvalt suurem katsumus. Rääkisin, kurtsin selle turtsumise, aevastamise, silmade ja nina nühkimise loo ära ja siis oli läbi vaatuse kord - kõigepealt nina! Siis kurk ja keel! Nahk! Kuulamine! Selle lapse kannatus pandi küll viimseni proovile - õnneks ei saanud seekord teha allergiateste, sest võtame alllergiasiirupit. Nüüd siis plikaga võtame kuni juuli lõpuni siirupit ja siis proovime ära jätta! Kui ei õnnestu, siis võtame edasi kuni augusti lõpuni. Tagasi läheme mõlemaga detsembri lõpus. Jako peab võtma oma roht

Nu! Kui tirtsuga olid eelmised arstil käigud käidud, jäid veel üle kaks - puugisüst ja allergoloog. Puugisüstis vajalikkusest rääkisime tüdrukule kaks nädalat iga päev. Vaatasime internetist puugi pilti ja seletasin, miks peame selle ära tegema - ei saa ju muidu metsa seenele minna! Läksimegi siis eelmise kolmapäeva õhtusesse vastuvõttu. Tüdrukul sai arsti välistrepi taga julgus otsa ja teatas, et tema läheb nüüd autosse tagasi ja ootab meid seal! Ema võttis siis plika sülle, ronisime trepist üles ja... "Täna vastuvõttu ei toimu." Ma oleks kohe kõvasti tahtnud vanduda selle peale! Ega siis midagi... Rääkisime, et täna arstitädi ei ole ja tuleme homme tagasi, ise olin sisimas väga vihane - me saime ta juba nii kaugele... Läksime siis neljapäeval uuele katsele. Seekord teatas plika juba koduukse ees, et arstitädi on ju kadunud. Auto juures keeras ringi ja vudis tuppa tagasi. Ei jäänud muud üle, kui issi võttis sülle ja viis autosse. Lubasin, et käime kõigepealt poes ja osta

Meie plikuška hakkab vist suureks saama. Käisime esmaspäeval arsti juures - istus ilusti tooli peal, laskis nahka vaadata, ei jooksnud ära, ei karjunud ei nutnud. Täna käisime näpuotsast vereproovi andmas - istus ilusti, laskis näpu puhastada ja sutsu teha ja seejärel verd võtta! Ei mingit nuttu, rabelemist ega vastu hakkamist! Hakkasime kohe uuesti rääkima, et kui Jakoga arstile läheme, siis võtame tema ka kaasa - vastas mulle lihtsatl "Jah!" ... Vist oligi vaja saada viiseks, et hirm üle läheks!?!