Murkeliine

Hetkel TV3-s käimasolevast filmist... Kaks planeeti kohtuvad. Üks ütleb teisele: "Mul on Homo Sapiens" Teine vastab: "Pole viga, see läheb üle!" :P

Sattusime nädalavahetuse uisutama :D Siis kui veel külma oli... Miakal uiske veel polnud ja tema siis niisama oma uhkete roosade potikutega uisutas. Alates eilsest jääb meil üle ainult oodata järgmist külma, et lapsega ka jääle saaks :P Tädi M tõi meile oma tüdruku uisud ja nüüd siis eile kõniti meil nendega mööda tuba ringi. Kuna sellest pilti ei saanud, siis panen üle laupäevase pildi kui Caltzu uiskudega ringi patseeriti. See toimus muidugi alles siis, kui ta oli näinud, kuidas nendega jääl toimetatakse ja kui vahva see kõrvalt vaatajale paistis. Enne laupäeva poleks ta vist uiske omale ligigi lasknud, aga eile õhtul oli valmis oma uued uisud jalga panema. Püüan sellest täna ühe pildi ka saada :P Mõned pildid on orkutis ja Caltzul-Estul seal rohkem pilte üleval. Sellest ka kuidas Caltzu piruette teeb :P

... kuidas inimesed muutuvad meelega või meeleta. ... kuidas inimesed muutuvad märkamata või märgates. ... kuidas inimesed muutuvad ajaga või ajata. ... kuidas inimesed su ümber on ikka samasugused nagu nad olid, aga samas teistsugused. ... kuidas suhted inimesega on ikka samasugused nagu nad olid, aga samas teistsugused. Ja mis see on, mis muudab kõik teistsuguseks? Pealtnäha tähtsusetu mõte, väljaöeldud sõna, tahtmatu liigutus või tegemata jäänud tegu. Aga siis muudkui närib ja närib ja närib ja rahule ei jäta. Jagu saad ju sellest alles nii, et unustad ära - lased ajal mööda minna, asjal settida. Ja ometi jääb midagi pikaks ajaks torkima. Elasin mõnda aega meelerahuga. Tundsin ennast hästi ja rahulikuna, olin õnnelik oma pere, kodu ja tööga. Olen siiani. Nüüd (ilmselt mängib oma osa selles teine lapseootus ja kõikuvad hormoonid) lasen ennast häirida igasugustest pisiasjadest. Alguse sai see mõni aeg tagasi. Nüüd on häiritus jäänud pisut väiksemaks, mu enesekindlus on tagasi tulnud,