Murkeliine

Mööda teed, mis oli aastakümnete, võib-olla isegi aastasadade vältel kivikõvaks trambitud ning mis sillerdavate järvesilmade, metsaga kaetud küngaste ja pajuvõssa kasvanud lohkude vahel lõpmatusest lõpmatussse lookles, liikus kolmeosaline rongkäik - sellessinases Issandast hüljatud maanurgas tolle aja kohta liigagi tavaline kooslus. Ja nii terve esimene lehekülg! Annab aga lugeda ja mõtet järgida ning kõike ette kujutada... aga raamatuks siis "Ehatähe rüütel", autor Kaupo Pähkel. Siiani üllatuslikult mõnus lugemine. Üks ütles (millalgi otsin täpse tsitaadi välja ja siis autori ka): "Fantaasiakirjandust on hea lugeda. Tead, et kõik on tõde. Kõiko n autori poolt välja mõeldud." Mõte siis selles, et pole midagi ilustatud, ajalugu enda kasuks keerutatud, oma nägemust või enda mätta otsast vaadatut.

Eelmise e-kooli jutu jätkuks tekkis täna, peale eilset tantsu mõte, et äkki ikka on hea, et õpetajad kardavad mind! Peaks neid veel natuke hirmutama, siis hakkava äkki eest ära ka jooksma :) Keegi piditunnistus printima: "Võtan tunnistuse lahti, aga ei saa tunnistuse peale kirjutada, näitab ainult kätt!" ... pole sõnu... "Selle jaoks teine koht ju!"... Enne seda ükspäev: "Võtan küll tunnistuse avamiseks õpilase nime, aga tunnistus ei avane!" ... "Vaata sama rea lõpus on nupp OTSI, vajuta sinna!" ... ... vaikus... Ja veel üks: "Ei saa kirjutada õpilastele õppenõukogu otsust! Kirjutan ära, aga ta ei lähe ju sinna! Muuskui vajutan õpilase nime taga muuda ja muuda, aga ei lähe ju!" ... pole sõnu... "Vaata sama rea all paremal servas on nupp LISA KÕIGILE!"... ... "Aaa ma seda üldse ei vajutanudki!"... Paroolist: "Mul parool ununenud!" "Tegin uue, esialgne parool on see!" "Ta ikka näitab mulle vana

Paar nädalat tagasi hakkas meie tirts ühel õhtul peale meiepoolset "Head ööd, kallis Mia!" ütlema "Head ööd, kallis issi!" ja "Head ööd, kallis emme!" Eile üllatas ta issit ja onu Caltzu teatades, et üks maja triivib mööda (Muumivõõrastele - lause pärit Muumioru lugudest). Täna õhtul teatas ta mulle et tema on Mjam Teessa Teepig. Kõik ebamugavad tähed ja tähekombinatsioonid jäeti välja, aga mõttest saite aru ju, eks? Siian on tüdruk teatatanud järjekindlalt oma täisnime peale, et tema ei ole see, tema on Mia. Aga see pole veel kõik (nagu teleturus), enne traditsioonilist pesemistantsu ronis üks pisike plika mulle külje alla, tegi kalli ja ütles: "Amatan sind emme!" Ja rohkem polegi vaja, et pika tööpäeva tüdimus põgeneks, väsimus kartma hakkaks ja su elukohast kauge kaarega ringi käiks, hoolimata paarist lühikeseks jäänud ja halvasti magatud ööst...

Jessas... lugesin ja sirvisin looduspilt.ee-d ja nüüd ei teagi, kas julgen enam selle seebikarbiga kuhugi jalutada. Veel vähem neid pilte kellelegi näidata... Aga need tagasihoidlikud katsetused selle karbiga, mis paar aastat tagasi maksis üksikisiku jaoks palju raha - kusjuures see pole veel enda oma kah - mõnikord laenuks... need panin ikkaga kuhugi üles! Hoolimata häbenemisest, kehvast kvaliteedist, teadmiste totaalsest puudumisest ja kes teab veel millest! Ma ei karda, julge hundi rind on haavleid täis - ma lihtsalt ei trügi sinna, kuhu mul asja pole - suurte laste liivakasti. Annan endale aru, et pole aparaadi nime väärt karp mõne silmis, kvaliteet ei küündi kuhugi, silma pole olemaski, komapst rääkimata... Ja panen ikkagi pildid üles... Kiusupärast! Keskpärane! Ja mis siis? Ja nüüd kõlab see kõik eriti nõmedalt :P

Pilveke tuletas mulle meelde, et pole väga ammu midagi kirja pannud... Mõtteid on olnud ja on ka olnud hetk, et nüüd kirjutan, aga midagi on vahele tulnud ja midagi edasi lükanud... Ma ikka endiselt ei saa aru, kuidas see informaatika ainenõukogu värk mulle "sülle kukkus". Enamuse ajast pole väga hullugi, aga see neetud muretsemine iga kokkusaamise pärast - kuidas läheb, kas inimesi tuleb, mida nad planais olevatest asjadest arvavad? Hakkab traditsiooniks saama, et viimasel õhtul, õigemini ööl saab vajalikke pabereid tehtud... aga A.-le suur aitäh toetuse ja asjalike nõuannete ja julgustamise eest. Tuleks juba jaanipäev! Saaks töö läbi ja enamvähem kuuks ajaks puhkus sellest eKoolis ja kaastöötajatest! Muidu pole väga hullugi, aga mõnikord tundub, et mõni kohe üldse ei mõtle... Ja mõni peab ikka asja keeruliseks ajama - no kuidas ei saa täiskasvanud inimene aru, et direktor ei saa eKoolis parandusi või muudatusi teha? Üldiselt on minuga nii, et kui mul on probleem, uurin, kui