Murkeliine

Ütleks praegu kolm kaunist sõna meie kalli e-Riigi aadressil... Lapsele pandi kips kolm nädalat tagasi teisipäeval. Paberid anti Kohtla-Järve traumapunktist kaasa perearstile. Viisime kohusetundlikult paberid ära. Esmaspäeval sain perearstilt saatekirjad röntgenisse ja kirurgi juurde. Mingu hommikul röngenisse ja peale seda kirurgi juurde, et kirurg peaks olema neljani tööl. Ei sõnagi sellest, et annaks meile pildid kaasa või kirurgi juurde aja peaks kirja panema või midagi sellist. Helistasime röntgenisse, see venelanna meist vist eriti hästi aru ei saanud - teisipäeval alates 12-st võib minna. Ma ei tulnud ainult selle peale, et peaksin üle uurima, millal kirurg tööl on. Läheme, teeme karjuva lapsega pildid ära - kirurgi vastuvõtt lõppes 11:00. No esimene kurat! Siis sain õe käest õiendada, et mida ma siin ukse taga teen, täna on vastuvõtt lõppenud, minge pange registratuuris aeg kinni! Kusjuures regitratuurist just enne käisin kirurgi kohta küsimas ja mulöle öeldi, et minge ukse ta

Meil oli emaga sel suvel siisplaanis üks õppematerjal kokku saada. Saimegi lõpuks. Esimene tähtaeg oli Olustvere suveseminar - ei jõudnud muidugi. Teine tähtaeg oli Kukeranna suveseminar - jõudsime. Aga millise hinnaga? Hakkasime Caltzuga neljapäeval kell 13:00 tööle. Materjal oli kogutud, pdf-id valmis, plaadi kujundus ka ok, ainult kogu html failide värk oli vaja teha... Caltz käis vahepeal kahes bändiproonis, mina tegelesin sel ajal tüdrukuga, seime ka korra õhtust, siis läks töö jälle lahti. Lõpetasime kell 4:00 öösel. Caltz läks magama - järgmisel päeval esinemine ikkagi. Mina jäin plaate kirjutama - 30 plaati... lõpetasin pool seitse. Siis kiiresti magama pooleteiseks tunniks ja kaheksast üles. Pesema, sööma, tüdruk üles ajada, valmis sättida ja Kukeranna poole kahekesi teele... Teepeal laulsime, ja rääkisime loomadest keda nägime, sõime magusat, tirts üritas joonistada ka. Und väga veel polnud. Kohale jõudes saime natsa toimetada ja siis läks türtsul jorruks kätte ära - muidu m

Kui ma arvasin, et energiline, eneseteadev, kolmeaastane on raske laps, siis ei teadnud ma veel eriti midagi. Energiline, eneseteadev, kolmeaastane kipsis jalaga laps on hoopsi teine teema. Kõik algas sellest, et olime vanavanemate juures. Viimasel õhtul mina veel värvisin seina, issikas mängis lapsega. Tüdruk riputas ennast mingi harjavarre küljes, jalad maast 5 cm kõrgusel ja äkki laskis lahti! Põmm... ja suur kisa. Mina pesin õues pintsleid ja rulle... Tavaline väike põnts, mis muud? Aga tavaline väike põnts ei võtnud jalgu alla ja nuttis lohutamatult. Lõpuks jäi minu kaisus tunnikeseks tudule. Laskis nagu une ajal jalga katsuda, aga ärgates hakkas uuesti nutt. Ja jalgu ikka alla ei võtnud. Mis siis muud, kui pakkisime ennast autosse ja sõitsime Kohtla-Järvele traumapunkti. Ema tõlgiks igaks juhuks kaasas. Aga tõlki ei läinudki vaja! Väga hästi saime oma jutud räägitud ja veel üks põhjus Ida-Virumaale kolimiseks oleks normaalsed arstid, väga lahked ja abivalmis õed! Väga mõnusasti s

11. samm Maakler helistab. Omanik on hinnaga nõus, väikesed läbirräkimised, asjaajamised... 12. samm Laenunõustaja, maakler, nõustaja, omanik, maakler, omanik... Milline tihe infovahetus... 13. samm Notari aeg kokku lepitud, pangas aeg kokku lepitud. Veel viimased läbirääkimised. Hoiame nüüd pöialt, et läheb õnneks. 14. samm Juba alates 11. sammust käib paralleelselt köögi otsimine ja lastetoa mööbli valimine. Pea on paks igasugustest võimalustest. Kõiki raamatuid ei jõua läbi lugeda, mis kodu kujundamise kohta kirjutatud. Üks laidab mõtte maha, teine arvab, et päris hea. Lõpuks peame ikkagi meie seal elama...