Murkeliine

Jõululaulud on kadunud! No pole ühtki - kaua sa ikka Karavani 6 lugu kuulad? Kui kellelgi raha on üle ja tahab jõulukingitust teha, siis Liisi Koiksoni "Maailma kaunimad jõululaulud" tahaks minu omaks saada :P või mõni muu jõululaulude plaat. Ja palun ärge kinkige mu lapsele vidinaid, millega pole midagi muud teha, kui kappi seisma panna ja hiljem ära visata! Kingi üks väike mõnus puzzle näiteks - mida suuremate tükkidega, seda parem. Või mõni väike Lego Duplo näiteks, või mõni mäng, mida saab kokku panna, lahti lammutada ja jälle kokku panna. Mõni mäng, millega mängida saab! Muide ma just koristasin ja viskasin ära lapse mänguasjade seast kotitäie mõttetuid vidinaid!

Väsinud, peavalus, tüdinud...

Kui keegi kunagi kuskil ütles, et "Inimesega, kes pole nädala midagi lugenud, pole millestki rääkida", siis peaks olema ka keegi ütelnud, et "liiga palju head lugemist pole tervislik!" Sa lihtsalt ei jõua oma häid mõtteid ringi mõtelda, läbi seedida, veel vähem teistele edasi anda, isegi tundeid ei suuda kirjeldada. Kusjuures see on juba teine sama kirjaniku raamat, mida ma ei suuda sõndesse panna. Olen seda peaaegu "neelanud" ja nagu eelmise sama autori raamatuga, nii ka seekord, et tegelikult raamatust on raske kirjutada, veel raskem on kirjutada sellest tundest, mida lõpetades tunnen. Mis ma siis tunnen? Kustutasin umbes kolm korda nii palju teksti ära, sest... See pole oluline! Mulle ei meeldi "Kuristik rukkis" - ilmselt enamuse eesti keele õpetajate pahameeleks ütlen täiesti ausalt, et ei meeldi jah! No miks peaks, vabandage väga? Tänapäeval võib-olla juba võib sarnast käitumist, suhtumist, eriti kõnemaneeri aktsepteerida, aga siis kui mina

Naljakas, kuidas sõprus muutub! Mõtled, et sõber kogu eluks, aga tegelikult kaob mõne aja pärast see tunne, et teine on sõber! Kooliaegsed sõbrad jäävad tasapisi tuttavateks. Töökaaslased on ainult töökaaslased, sest tööd ju koju kaasa võtta ei taha! Ülikoolisõbrad? Igaüks töötab kuskil mujal, igaühel oma pere, omad kohustused, töö, oma kiire... Mõnest sõbrast tunnen puudust, mõnest mitte! Mõnikord tuleb mingi hoog ja mõtled, et kirjutaks! Ja kui siis kirjutad ja vastust ei saa... siis pole ju sellest midagi, ma ei kirjuta ju selle pärast, et vastust saada, aga miks ma siis kirjutan? Mõni inimene tuletab ennast ise meelde. Väga hea, et tuletab, kui me ka muidu ei kohtu ja klassi kokkusaamistel eriti ei suhtle, siis vähemalt kirjutame mõnikord ja teame, kuidas teisel läheb. Mõni inimene on natuke tüütu ja üritab sõber olla, kuigi sul pole temaga midagi ühist! Mõne inimesega pole aega sõber olla, sest sa satud temaga kokku ainult valel ajal või valedel põhjustel. Mõne inimesega tahaks

Muudkui arutatakse, et kas ikka peab alustama kriminaalasja õpilase vastu, kes ei allu kooli korrale! Mis mina sest asjast arvan - viimase võimalusena võib-olla tõesti... Mäletan, et minu ühes koolis oli ka eelmisel aastal ühes klassis probleem - mõned õpilased läksid või lubasid minna teise kooli, sest oli üks seltskond õpilasi, kes ei õppinud ise ega lasknud tunnis teistelgi õppida. No mida sa siis teed õpetajana? Kutsud korrale! Üke korra! Teise korra! Aga kui õpilane ei kuula - ikka laseb oma joru edasi? Mis ma siis teen? Kirjutan eKooli märkuse? Esimest korda hoiatan, teist kora hoiatan, kolmanda hoiatuse peale kirjutangi märkuse! Kas märkus muudab midagi? Kui kodus hoolitakse, siis muudab! Kui kodus kedagi ei huvita, siis võib ka käitumishinnet alandada, käskirja anda, aga õpilast see ei koti! Ja vot siis võib-olla tõesti politseisse pöörduda. Mis siis saab? Mina läheks kõigepealt kooli juhtkonna jutule! Mõni ei läheks - see on minu probleem, et klassiga hakkama ei saa! Tegelikul

Ta jäi lihtsalt ära! Pole olnud! Kadunud! Vahele jäänud! Isegi tunnet pole mitte, et kellelgi teisel on! Aga on tunne, et kooli ajal oli rohkem vaheaeg, kui praegu. Magada pole hommikul kaua saanud, 3000-st puzzlet pole kokku panna saanud, raamatut pole saanud lugeda, mängu pole saanud mängida. Ainult tööd on saanud teha - eKooli administreeritud, arvuteid puhastatud, installeeritud, installeeritud, installeeritud, arvuteid paigaldatud, wifiga jamatud, juhtmeid veetud... pakitud, kolitud, pahteldatud, riiulit kokku pandud, lahti pakitud, tapeeti ostetud... jäänud on veel pahteldamine, lae värvimine, tapeetimine, kolmine... Caltzu tuba... Ja ma ikka olen õhtuks väga väsinud enese pidevast kehtestamisest. Ja sellel koolitusel jäävad mulle mõned näited segaseks. Koolitaja jätab mõned asjad poolikuks. Ei lõpeta oma mõtet ära ning loodab, et me haarame kõike õhust ja teame kõigi tema Tallinna näidete tagapõhja. Ja ma ei saa lõpuni asjast aru.