Murkeliine

Arstil siis selleks kuuks käidud. Mõõdud lisasin sinisesse tabelisse - leiab selle sildi Tited alt. Aga põhimõtteliselt 4 cm pikkust ja 700 g kaalu juures - arst ütles, et oi-oi peaks natuke rohkem saama. Mina muidugi mures ja kohe pudelist juurde andma... nüüd olen kuulnud ühelt ja teiselt, et mõni laps võttiski 700 g maksimaalselt juurde, et minu külmetushaigus ilmselt mõjutas piima hulka... Vaatame, proovime nüüd ilma hakkama saada. Arvan, et õhtuti ikka annan enne magama minekut juurde, siis on kindel, et saab kõhu täis ja magab esimese poole ööst rahulikumalt. Enne ei saanud aru, et ravijärjekorrad tõepoolest pikad on, aga nüüd kahe asjaga - Jako silmaarsti aja saime pooleteist kuu pärast. Teiseks peame Jakoga minema Haapsalu neuroloogiasse võimlema-massaaži, aga selleks aastaks enam konsultatsiooniaega pole... pidid ise mulle tagasi helistama, kui järgmise aasta graafikut tegema hakatakse. No vat, sellised on siis ravijärjekorrad! Tegime Haapsalu rahvaga ka jõululoosid ära. M

... nagu mustlane mädas! Olen Miakaga natuke meisterdanud-kunstitöid teinud - nii nagu see üks varasem sügisene puu. Osalt tahaks nagu neid töid näidata ja blogisse kogemused kirja panna, aga teisest küljest teen tegelikult läbi neid töid, mille ideed kogutud Internetist ja mis järgmisele plaadile läheb. Teemaks siis "Poiste tööd. Kunsti tööd". Praegu selline nimi, tegelikkuses võib tekkida hoopis kaks eraldi plaati. Et kui nõüüd nagu ajaveebi kirja panen, siis milleks üldse seda CD-d teha... Ei! Otsustasin nüüd targemaga (iseendaga) nõu pidades, et ikka ei pane Mia-enda töödest pilte rohkem üles. Teen lihtsalt fotod ja siis ükskord, kui plaadi tegemiseks läheb, siis saavad enamus neist sinna pandud. Miakaga koos tegime veel liblikad sinise taeva taustal - Mia maalis tausta, mina tegin liblikad. Siis teibitud nimetähed kriitidega - Mia aitas hoolega värvida ja sai kritseldamise päris selgeks. Tegelikult olen nüüd juba Mia joonistamise osas rahulikum. Kes veel ei tea,

Mitte ei saa aru.. Kuni filmi lõpuosani oli kõik hästi. Mulle meeldisid näitlejad, tegevus toimus, laulud mõnusad, pisara poetasin ka (no mitte ei saa seda tegemata jätta!), mõne koha peal oleks võinud ju näitleja reaktsiooni peale kurta, aga no hea küll.. Aga mis lõpp see selline oli?!? Tunne jäi, nagu oleks film pooleli jäänud.. Ei, pigem oleks keegi filmi lõpu kortsu lükanud nagu akordioni... Ja ühtäkki oli Sharpay ka sõbralik ja peaaegu heatahtlik... IMDB