Peegeldus

Berq kirjutas, et ta on teiste peegel... Iga tegu ning sõna saab algeks minu käitumisele ning mõtlemisele ja ütlemisele. Mingil määral on inimene vist alati teiste peegel. Kuidas ma saan endaks, kui mul pole kedagi, keda jäljendada... kasvõi alateadlikult. Beebi õpib kõige rohkem oma lähedaste jäljendamisest. Ta ei tee seda teadlikult, kuidas saakski. Nii teeb suur inimenegi. Vaevalt, et inimesed tihti mõtlevad, et minu arvamused päevapoliitikast on kellegi teise välja pakutud. Ikka ma ise olen nii tark, need on minu enda ideed. Aga tegelikult? Ikka üdini aus olles? Kas saaksin midagi arvata millestki, kui keegi pole mulle sellest midagi rääkinud ja kui keegi mulle midagi räägib., siis alati paneb ta sellesse oma arvamuse. Alati. Pole võimalik edastada mingit informatsiooni ilma, et ma ei annaks edasi enda suhtumist sellesse. Edastan seda hääletooni, silmavaate, näoilme, kehakeele, sõnade valikuga. Kõigega.

Taban ennast tihti sellelt, kui olen mingi mõtte omaks võtnud, siis avastan, et tegelikult rääkis seda ju keegi teine. Soengut valides saan hiljem aru, et kellegi teise juhuslikust sõnast, pilgust, soengust saan idee enda soengule. Me kõik teeme seda... iseasi, kas me seda teistele ja endale tunnistame. Tavaliselt mitte - oleme kõik individuaalsed, mina ise teen oma otsused, mina ise valin endale sobiva juuksevärvi, keegi ei mõjuta mind! Enesepettus! Meid ei mõjutaks ümbritsevad inimesed, kui me elaksime üksinda üksikul saarel ilma mobiiltelefoni, interneti, televisooni ja igasuguse suhtlemisvõimaluseta teiste inimestega.