Mees, kes teadis ussisõnu
Naljakas, kuidas tahaks kirjutada raamatust, aga ei suuda leida õigeid sõnu. Kõik mõtted ,mida püüan kirja panna, põgenevad. Nagu kardaks nad jäädvustada neid mõtteid sellest raamatust.
Niisiis jääb alles ainult minu kogetud emotsioon. See kõikehaarav tunne, et Kivirähk kirjutab paljuski meist, meie ajast, meie kaaslastest, meie rumalusest kõike järele ahvida, harjumusest ennast ikka teistest rahvastest halvemaks ja alamaks pidada, samas salaja lootes, et ükskord me oleme teistega võrdsed. Ühed haldjad ja jumalad vahelduvad teistega, usud ja ebausud vahelduvad. Unustatakse palju head vana ja võetakse omaks palju halba uut. Leemeti tunne, et ta on igas mõttes viimane - oma perekonna viimane mees, viimane mees, kes elab metsas, viimane, kes kohtus hiiglasliku kalaga mandri ja Saaremaa vahel, viimane, kes oskab ussisõnu, viimane, kes näeb Põhja Konna. See Leemeti tunne, on ilmselt tutav sullegi. Kõik muutub nii kiiresti. Kõik kiirustavad kuhugi, kuhu neil asja pole. Kihutavad suure hurraaga millelegi paljukiidetule vastu ja tegelikult mille nad saavad? Kaotavad oma vabaduse teha asju, siis kui neile meeldib. Teha üldse neid asju, mida teha meeldib. Selle asemel "künname põldu, koogutame sirbiga põllul ja üritame määrata hobusesita päritolu"!
Pean tunnistama, et lähenesin sellele raamatule teatava eelarvamusega. Olin lugenud Rehepappi, mis mulle täitsa meeldis, hoolimata sellest, et sõnadevalik oleks võinud meie moraali tähtsaks pidava ühiskonna jaoks olla pisut rohkem valitud, aga teatavas mõttes raputas ikka ka natuke!
"Mees, kes teadis ussisõnu" raputas rohkem, kui ma julgen tunnistada.
Niisiis jääb alles ainult minu kogetud emotsioon. See kõikehaarav tunne, et Kivirähk kirjutab paljuski meist, meie ajast, meie kaaslastest, meie rumalusest kõike järele ahvida, harjumusest ennast ikka teistest rahvastest halvemaks ja alamaks pidada, samas salaja lootes, et ükskord me oleme teistega võrdsed. Ühed haldjad ja jumalad vahelduvad teistega, usud ja ebausud vahelduvad. Unustatakse palju head vana ja võetakse omaks palju halba uut. Leemeti tunne, et ta on igas mõttes viimane - oma perekonna viimane mees, viimane mees, kes elab metsas, viimane, kes kohtus hiiglasliku kalaga mandri ja Saaremaa vahel, viimane, kes oskab ussisõnu, viimane, kes näeb Põhja Konna. See Leemeti tunne, on ilmselt tutav sullegi. Kõik muutub nii kiiresti. Kõik kiirustavad kuhugi, kuhu neil asja pole. Kihutavad suure hurraaga millelegi paljukiidetule vastu ja tegelikult mille nad saavad? Kaotavad oma vabaduse teha asju, siis kui neile meeldib. Teha üldse neid asju, mida teha meeldib. Selle asemel "künname põldu, koogutame sirbiga põllul ja üritame määrata hobusesita päritolu"!
Pean tunnistama, et lähenesin sellele raamatule teatava eelarvamusega. Olin lugenud Rehepappi, mis mulle täitsa meeldis, hoolimata sellest, et sõnadevalik oleks võinud meie moraali tähtsaks pidava ühiskonna jaoks olla pisut rohkem valitud, aga teatavas mõttes raputas ikka ka natuke!
"Mees, kes teadis ussisõnu" raputas rohkem, kui ma julgen tunnistada.
Kommentaarid