Ära torgi!
Vöts kirjutas mineviku kohta postituse, minul tuli mõte! Hakkasin kommentaari kirjutama... liiga pikaks läks!
"Inimese minevik ei jäta teda iialgi maha. Isegi kui arvad, et see kõik oli ammu ja kõik on unustatud! Ikka tuleb kuskilt mõni üllatus ja minevik lajatab oma suure rusikada sulle paremsirge just selle nurga tagan, kust sa oskad seda kõige vähem oodata!" Vöts
Loota ju võib, et järele ei jõua - minevik ikka! Aga kui teda võimalikult vähe nokkida (minevikku ikka), siis ehk jätab ükskord inimese rahule ka. Ei mõista ma neid mineviku ülistajaid, kas neil polegi midagi häbeneda, karta, mitte tahta mäletada. Minul küll on. On asju, mida ei taha mäletada. Pisikesi seiku, mida püüad unustada. Mõnikord mõni asi õnnestubki unustada. Mõni asi jälle tuleb seda tugevamini meelde, mida rohkem unustada püüad. Seepärast ei kannata ma ka eriti põhikooli-gümnaasiumi klassi ja kooli kokkutulekuid. Jah, on küll tore saada kokku üle 10 aasta, aga tihedamini - no milleks. Ühe korra 10 aasta jooksul paar tundi suudan ma üle elada. Ma niikuinii suhtlen nende tuttavate, õpetajate ning klassikaaslastega, kellega tahan. Kellega ei suhtle, järelikult ei taha mina või ei taha nemad või on lihtsalt asi jäänud nii nagu on. Ükskõik! Masendusse sellest veel ei satu. Kas põen mina oma käitumist liiga palju või lihtsalt minevik on minevik? Miks peaksin oma pisikesi õhkõrnu luukeresid kapist ise välja tirima või laskma kellegi teisel seda teha! Annan endale praegu täiesti aru, et minu luukered on köömes mõne teise kõrval, aga ikkagi! Nad on minu luukered. Ma ei taha vist neist veel lahti lasta või pole selleks veel õige aeg?
Tahaks juba pensjonil olla ja vanaema ka. Siis saaks rahumeeli targutada ja teisi õpetadaja. Siis oleks see tüütu keskkool ja teismelise iga juba nii kauge minevik, et keegi teine peale sinu enda seda eriti ei mäleta.
Näed, Vöts! Sinu postitus sikutas mõne luukere minu kapist välja! Tegelikult kogu tänane hommik on kuidagi minevikuhõnguline olnud. Pisihaldja mõtted olid kurvad, kommentaarid tõid pisara silma. Õhk on ka kuidagi sügisene. Nüüd veel see siin... Lähen parem õue!
"Inimese minevik ei jäta teda iialgi maha. Isegi kui arvad, et see kõik oli ammu ja kõik on unustatud! Ikka tuleb kuskilt mõni üllatus ja minevik lajatab oma suure rusikada sulle paremsirge just selle nurga tagan, kust sa oskad seda kõige vähem oodata!" Vöts
Loota ju võib, et järele ei jõua - minevik ikka! Aga kui teda võimalikult vähe nokkida (minevikku ikka), siis ehk jätab ükskord inimese rahule ka. Ei mõista ma neid mineviku ülistajaid, kas neil polegi midagi häbeneda, karta, mitte tahta mäletada. Minul küll on. On asju, mida ei taha mäletada. Pisikesi seiku, mida püüad unustada. Mõnikord mõni asi õnnestubki unustada. Mõni asi jälle tuleb seda tugevamini meelde, mida rohkem unustada püüad. Seepärast ei kannata ma ka eriti põhikooli-gümnaasiumi klassi ja kooli kokkutulekuid. Jah, on küll tore saada kokku üle 10 aasta, aga tihedamini - no milleks. Ühe korra 10 aasta jooksul paar tundi suudan ma üle elada. Ma niikuinii suhtlen nende tuttavate, õpetajate ning klassikaaslastega, kellega tahan. Kellega ei suhtle, järelikult ei taha mina või ei taha nemad või on lihtsalt asi jäänud nii nagu on. Ükskõik! Masendusse sellest veel ei satu. Kas põen mina oma käitumist liiga palju või lihtsalt minevik on minevik? Miks peaksin oma pisikesi õhkõrnu luukeresid kapist ise välja tirima või laskma kellegi teisel seda teha! Annan endale praegu täiesti aru, et minu luukered on köömes mõne teise kõrval, aga ikkagi! Nad on minu luukered. Ma ei taha vist neist veel lahti lasta või pole selleks veel õige aeg?
Tahaks juba pensjonil olla ja vanaema ka. Siis saaks rahumeeli targutada ja teisi õpetadaja. Siis oleks see tüütu keskkool ja teismelise iga juba nii kauge minevik, et keegi teine peale sinu enda seda eriti ei mäleta.
Näed, Vöts! Sinu postitus sikutas mõne luukere minu kapist välja! Tegelikult kogu tänane hommik on kuidagi minevikuhõnguline olnud. Pisihaldja mõtted olid kurvad, kommentaarid tõid pisara silma. Õhk on ka kuidagi sügisene. Nüüd veel see siin... Lähen parem õue!
Kommentaarid