Operatsioon "Kips"
Kui ma arvasin, et energiline, eneseteadev, kolmeaastane on raske laps, siis ei teadnud ma veel eriti midagi. Energiline, eneseteadev, kolmeaastane kipsis jalaga laps on hoopsi teine teema.
Kõik algas sellest, et olime vanavanemate juures. Viimasel õhtul mina veel värvisin seina, issikas mängis lapsega. Tüdruk riputas ennast mingi harjavarre küljes, jalad maast 5 cm kõrgusel ja äkki laskis lahti! Põmm... ja suur kisa. Mina pesin õues pintsleid ja rulle... Tavaline väike põnts, mis muud?
Aga tavaline väike põnts ei võtnud jalgu alla ja nuttis lohutamatult. Lõpuks jäi minu kaisus tunnikeseks tudule. Laskis nagu une ajal jalga katsuda, aga ärgates hakkas uuesti nutt. Ja jalgu ikka alla ei võtnud.
Mis siis muud, kui pakkisime ennast autosse ja sõitsime Kohtla-Järvele traumapunkti. Ema tõlgiks igaks juhuks kaasas. Aga tõlki ei läinudki vaja! Väga hästi saime oma jutud räägitud ja veel üks põhjus Ida-Virumaale kolimiseks oleks normaalsed arstid, väga lahked ja abivalmis õed! Väga mõnusasti suhtlesid, hoolimata lapse jauramisest. Ta ju eriti võõraid endale ligi ei lase... Aga lohutasid meid ja last ja suhtusid väga mõnusasti hoolimata õhtusest kellaajast.
Röntgenis hoidsime last kolmekesi kinni, et pildid saaks tehtud. Aga jala kipsi panemiseks laskisme teha üldnarkoosi, muidu poleks keegi saanud seda jalga kipsi. Tegelik tulemus siis, et lapsel on mõra sääreluus. Õnneks kasvukohad terved, luu pealmised kihid ka, jalga ei pidanud isegi paika panema, paranema peaks ilusti ära. Nii ilusti, et kindlustus ei maksa mitte sentigi. Aga kolm nädalat ikkagi kipsis jalaga last.
Poolteist nädalat nüüd läbi. Teine poolteist veel jäänud. Arvasin, et alguses on raske - alguses polnud midagi häda. Ootasime jälgimispalatis pool tundi, kuni tirts ärkas. Seda oli vahva vaadata. Kui juba suhtlema hakkas, siis läksime koju ära. Kipsiga koos sai valuvaigistit. Magas minu kõrval, öösel sai veel ühe valuvaigisti. Järgmine hommik oli ka rahulik. Isegi kojusõit oli ok. Ta pole kordagi tetanud, et "võta see ära!". Esimestel päevadel läks küll nii, et ise ei vaadanud - tekk kogu aeg jala peal, teistel vaadata ei lasknud, rääkida ei lubanud, tõstmise peale läks silm märjaks. Nüüd on juba tükk aega leppinud ja laseb ilusti ümber siduda. Kui vaja, siis võtab ise varbast kinni ja tõstab jala teise kohta. Ainult kips ei taha paigal püsida - laps tahab liikuda ja kips muudkui madalale vajub. Ma siis korra päevas harutan jala lahti, sikutame kipsi uuesti paika ja seome jälle kinni.
Ainus häda ongi tegelikult see, et laps on väga tujutu. Iga asi ja tegevus tekitab protesti. Täna hommikul karjus kodust alates, kuni ema juurde jõudsime ja seal ka veel jupi otsa. Ja ükskõik, mida pakud, iga asja peale kisab. Teatab, et tahab vorsti, annad vorsi ja laps kisab ei taha vorsti. Täiesti nõutu olemine. Midagi teha ka ei saa, ainult karjub, üritad rääkida - ainult karjub. Saaks see üheksa päeva juba kiiremini läbi.
Kõik algas sellest, et olime vanavanemate juures. Viimasel õhtul mina veel värvisin seina, issikas mängis lapsega. Tüdruk riputas ennast mingi harjavarre küljes, jalad maast 5 cm kõrgusel ja äkki laskis lahti! Põmm... ja suur kisa. Mina pesin õues pintsleid ja rulle... Tavaline väike põnts, mis muud?
Aga tavaline väike põnts ei võtnud jalgu alla ja nuttis lohutamatult. Lõpuks jäi minu kaisus tunnikeseks tudule. Laskis nagu une ajal jalga katsuda, aga ärgates hakkas uuesti nutt. Ja jalgu ikka alla ei võtnud.
Mis siis muud, kui pakkisime ennast autosse ja sõitsime Kohtla-Järvele traumapunkti. Ema tõlgiks igaks juhuks kaasas. Aga tõlki ei läinudki vaja! Väga hästi saime oma jutud räägitud ja veel üks põhjus Ida-Virumaale kolimiseks oleks normaalsed arstid, väga lahked ja abivalmis õed! Väga mõnusasti suhtlesid, hoolimata lapse jauramisest. Ta ju eriti võõraid endale ligi ei lase... Aga lohutasid meid ja last ja suhtusid väga mõnusasti hoolimata õhtusest kellaajast.
Röntgenis hoidsime last kolmekesi kinni, et pildid saaks tehtud. Aga jala kipsi panemiseks laskisme teha üldnarkoosi, muidu poleks keegi saanud seda jalga kipsi. Tegelik tulemus siis, et lapsel on mõra sääreluus. Õnneks kasvukohad terved, luu pealmised kihid ka, jalga ei pidanud isegi paika panema, paranema peaks ilusti ära. Nii ilusti, et kindlustus ei maksa mitte sentigi. Aga kolm nädalat ikkagi kipsis jalaga last.
Poolteist nädalat nüüd läbi. Teine poolteist veel jäänud. Arvasin, et alguses on raske - alguses polnud midagi häda. Ootasime jälgimispalatis pool tundi, kuni tirts ärkas. Seda oli vahva vaadata. Kui juba suhtlema hakkas, siis läksime koju ära. Kipsiga koos sai valuvaigistit. Magas minu kõrval, öösel sai veel ühe valuvaigisti. Järgmine hommik oli ka rahulik. Isegi kojusõit oli ok. Ta pole kordagi tetanud, et "võta see ära!". Esimestel päevadel läks küll nii, et ise ei vaadanud - tekk kogu aeg jala peal, teistel vaadata ei lasknud, rääkida ei lubanud, tõstmise peale läks silm märjaks. Nüüd on juba tükk aega leppinud ja laseb ilusti ümber siduda. Kui vaja, siis võtab ise varbast kinni ja tõstab jala teise kohta. Ainult kips ei taha paigal püsida - laps tahab liikuda ja kips muudkui madalale vajub. Ma siis korra päevas harutan jala lahti, sikutame kipsi uuesti paika ja seome jälle kinni.
Ainus häda ongi tegelikult see, et laps on väga tujutu. Iga asi ja tegevus tekitab protesti. Täna hommikul karjus kodust alates, kuni ema juurde jõudsime ja seal ka veel jupi otsa. Ja ükskõik, mida pakud, iga asja peale kisab. Teatab, et tahab vorsti, annad vorsi ja laps kisab ei taha vorsti. Täiesti nõutu olemine. Midagi teha ka ei saa, ainult karjub, üritad rääkida - ainult karjub. Saaks see üheksa päeva juba kiiremini läbi.
Kommentaarid