Sõbrad...
Naljakas, kuidas sõprus muutub! Mõtled, et sõber kogu eluks, aga tegelikult kaob mõne aja pärast see tunne, et teine on sõber!
Kooliaegsed sõbrad jäävad tasapisi tuttavateks. Töökaaslased on ainult töökaaslased, sest tööd ju koju kaasa võtta ei taha! Ülikoolisõbrad? Igaüks töötab kuskil mujal, igaühel oma pere, omad kohustused, töö, oma kiire...
Mõnest sõbrast tunnen puudust, mõnest mitte! Mõnikord tuleb mingi hoog ja mõtled, et kirjutaks! Ja kui siis kirjutad ja vastust ei saa... siis pole ju sellest midagi, ma ei kirjuta ju selle pärast, et vastust saada, aga miks ma siis kirjutan?
Mõni inimene tuletab ennast ise meelde. Väga hea, et tuletab, kui me ka muidu ei kohtu ja klassi kokkusaamistel eriti ei suhtle, siis vähemalt kirjutame mõnikord ja teame, kuidas teisel läheb.
Mõni inimene on natuke tüütu ja üritab sõber olla, kuigi sul pole temaga midagi ühist! Mõne inimesega pole aega sõber olla, sest sa satud temaga kokku ainult valel ajal või valedel põhjustel. Mõne inimesega tahaksid sõber olla, aga tema ei taha.
Kes on sõber? See, kes alati su sünnipäeva mäletab? Seda ei mäleta ma isegi ja ei nõua, et ka teised mäletaks! Ausõna ma ei solvu selle peale! See, kes su vastu huvi tunneb? Huvi võib tunda ka õppealajuhataja, aga see ei tee temast veel sõpra? See, kes sind vajab? Praegu vajavad mind paljud õpetajad :P Kes on sõber? Keegi, kes sinu telefonikõne ajal räägib vahetpidamata ja sul üldse rääkida ei lase? Keegi, kes sinuga mõnikord MSNis lobiseb?
Minu abikaasa on mu sõber? Jah, on küll! Kohe südame rahuga võin öelda, et on küll minu sõber ja veel kõige parem sõber! Kas abielludes me võtame oma sõbrad kaasa ja minu sõbrad saavad sinu sõpradeks? Mõned saavad, mõned mitte, mõned kaovad mõneks ajaks silmapiirilt, mõned kaovad üldse alatiseks. Mõnikord ongi hea, et kaovad. Kõigiga ei jõuaks 100% kvaliteetne sõber olla...
Teised pereliikmed? Ema on ema - tema on ema, tema ei peagi olema sõber! Vend? Võib-olla, kuigi viimasel ajal tundub mulle, et ma olen talle rohkem nõustaja õppetöö alal. Vanaema? Nii naljaks kui see ka pole, ma tõesti nimetaksin oma vanaema sõbraks. See sõprus on küll pisut teist moodi, aga see on sõprus!
Olen laisk sõber! Kirjutan harva, veel harvem helistan! Mis ei tähenda, et ma teie peale ei mõtleks! Sõprusega on minu meelest nii - mis ma torgin teist inimest, kui tal on vaja, siis olen ma tema jaoks olemas, kui pole vaja ei hakka sellest solvuma. Ja on mõned sõbrad, kes on minu jaoks olemas.
Kõigiga ei jõua sõber olla!
Aga kindlasti on sõber see, kellega saad komade üle naerda - tänan, Vöts! Või sõpruse üle mõtteid mõlgutada - mis siis, et ajaveebis ja mitte reaalselt teetassi taga istudes - Berq, tule külla!!!
Kooliaegsed sõbrad jäävad tasapisi tuttavateks. Töökaaslased on ainult töökaaslased, sest tööd ju koju kaasa võtta ei taha! Ülikoolisõbrad? Igaüks töötab kuskil mujal, igaühel oma pere, omad kohustused, töö, oma kiire...
Mõnest sõbrast tunnen puudust, mõnest mitte! Mõnikord tuleb mingi hoog ja mõtled, et kirjutaks! Ja kui siis kirjutad ja vastust ei saa... siis pole ju sellest midagi, ma ei kirjuta ju selle pärast, et vastust saada, aga miks ma siis kirjutan?
Mõni inimene tuletab ennast ise meelde. Väga hea, et tuletab, kui me ka muidu ei kohtu ja klassi kokkusaamistel eriti ei suhtle, siis vähemalt kirjutame mõnikord ja teame, kuidas teisel läheb.
Mõni inimene on natuke tüütu ja üritab sõber olla, kuigi sul pole temaga midagi ühist! Mõne inimesega pole aega sõber olla, sest sa satud temaga kokku ainult valel ajal või valedel põhjustel. Mõne inimesega tahaksid sõber olla, aga tema ei taha.
Kes on sõber? See, kes alati su sünnipäeva mäletab? Seda ei mäleta ma isegi ja ei nõua, et ka teised mäletaks! Ausõna ma ei solvu selle peale! See, kes su vastu huvi tunneb? Huvi võib tunda ka õppealajuhataja, aga see ei tee temast veel sõpra? See, kes sind vajab? Praegu vajavad mind paljud õpetajad :P Kes on sõber? Keegi, kes sinu telefonikõne ajal räägib vahetpidamata ja sul üldse rääkida ei lase? Keegi, kes sinuga mõnikord MSNis lobiseb?
Minu abikaasa on mu sõber? Jah, on küll! Kohe südame rahuga võin öelda, et on küll minu sõber ja veel kõige parem sõber! Kas abielludes me võtame oma sõbrad kaasa ja minu sõbrad saavad sinu sõpradeks? Mõned saavad, mõned mitte, mõned kaovad mõneks ajaks silmapiirilt, mõned kaovad üldse alatiseks. Mõnikord ongi hea, et kaovad. Kõigiga ei jõuaks 100% kvaliteetne sõber olla...
Teised pereliikmed? Ema on ema - tema on ema, tema ei peagi olema sõber! Vend? Võib-olla, kuigi viimasel ajal tundub mulle, et ma olen talle rohkem nõustaja õppetöö alal. Vanaema? Nii naljaks kui see ka pole, ma tõesti nimetaksin oma vanaema sõbraks. See sõprus on küll pisut teist moodi, aga see on sõprus!
Olen laisk sõber! Kirjutan harva, veel harvem helistan! Mis ei tähenda, et ma teie peale ei mõtleks! Sõprusega on minu meelest nii - mis ma torgin teist inimest, kui tal on vaja, siis olen ma tema jaoks olemas, kui pole vaja ei hakka sellest solvuma. Ja on mõned sõbrad, kes on minu jaoks olemas.
Kõigiga ei jõua sõber olla!
Aga kindlasti on sõber see, kellega saad komade üle naerda - tänan, Vöts! Või sõpruse üle mõtteid mõlgutada - mis siis, et ajaveebis ja mitte reaalselt teetassi taga istudes - Berq, tule külla!!!
Kommentaarid