Lugemisest...
Kui keegi kunagi kuskil ütles, et "Inimesega, kes pole nädala midagi lugenud, pole millestki rääkida", siis peaks olema ka keegi ütelnud, et "liiga palju head lugemist pole tervislik!" Sa lihtsalt ei jõua oma häid mõtteid ringi mõtelda, läbi seedida, veel vähem teistele edasi anda, isegi tundeid ei suuda kirjeldada. Kusjuures see on juba teine sama kirjaniku raamat, mida ma ei suuda sõndesse panna.
Olen seda peaaegu "neelanud" ja nagu eelmise sama autori raamatuga, nii ka seekord, et tegelikult raamatust on raske kirjutada, veel raskem on kirjutada sellest tundest, mida lõpetades tunnen.
Mis ma siis tunnen? Kustutasin umbes kolm korda nii palju teksti ära, sest... See pole oluline!
Mulle ei meeldi "Kuristik rukkis" - ilmselt enamuse eesti keele õpetajate pahameeleks ütlen täiesti ausalt, et ei meeldi jah! No miks peaks, vabandage väga? Tänapäeval võib-olla juba võib sarnast käitumist, suhtumist, eriti kõnemaneeri aktsepteerida, aga siis kui mina seda lugesin - no siis oli see ilmselge liialdus, vähemalt minu maailma jaoks ja on siiani kusjuures. Ja selle pärast ei meeldigi! Ja uuesti lugema ei hakka! Ja elan jah roosad prillid ees ja vati sees! Ja kui sulle ei meeldi, ära loe, mine siit kohe minema!
Olen kohustusliku kirjandusena igasuguseid raamatuid lugenud! Kes meist poleks? Ükski nendest kirjanikest ei ole mind pannud sama kirjaniku järgmist raamatut lugema, kaasaja kirjanike puhul järgmist ootama. Miks? Kas kirjanduse tunnis loetu peabki olema igav? Noorele inimesele üle mõistuse käima? Ei peagi panema tahtma lugeda sama kirjaniku järgmist raamatut? Mõne meelest, mul on lihtsalt halb maitse!
Kuna endal oli keskkoolist päris mitu aastat möödas, siis lugesin koos vennaga tema kohustusliku kirjanduse raamatuid... no pole see raamat paremaks muutunud 8 aastaga sugugi! Või pean mina veel väga palju vanemaks saama, et mõnda asja hindama õppida!
Aga praegu on tunne, et ... Ma ei suuda seda isegi kirjeldada! Loe! Tunne ise!
Paulo Coelho "Portobello nõid".
Olen seda peaaegu "neelanud" ja nagu eelmise sama autori raamatuga, nii ka seekord, et tegelikult raamatust on raske kirjutada, veel raskem on kirjutada sellest tundest, mida lõpetades tunnen.
Mis ma siis tunnen? Kustutasin umbes kolm korda nii palju teksti ära, sest... See pole oluline!
Mulle ei meeldi "Kuristik rukkis" - ilmselt enamuse eesti keele õpetajate pahameeleks ütlen täiesti ausalt, et ei meeldi jah! No miks peaks, vabandage väga? Tänapäeval võib-olla juba võib sarnast käitumist, suhtumist, eriti kõnemaneeri aktsepteerida, aga siis kui mina seda lugesin - no siis oli see ilmselge liialdus, vähemalt minu maailma jaoks ja on siiani kusjuures. Ja selle pärast ei meeldigi! Ja uuesti lugema ei hakka! Ja elan jah roosad prillid ees ja vati sees! Ja kui sulle ei meeldi, ära loe, mine siit kohe minema!
Olen kohustusliku kirjandusena igasuguseid raamatuid lugenud! Kes meist poleks? Ükski nendest kirjanikest ei ole mind pannud sama kirjaniku järgmist raamatut lugema, kaasaja kirjanike puhul järgmist ootama. Miks? Kas kirjanduse tunnis loetu peabki olema igav? Noorele inimesele üle mõistuse käima? Ei peagi panema tahtma lugeda sama kirjaniku järgmist raamatut? Mõne meelest, mul on lihtsalt halb maitse!
Kuna endal oli keskkoolist päris mitu aastat möödas, siis lugesin koos vennaga tema kohustusliku kirjanduse raamatuid... no pole see raamat paremaks muutunud 8 aastaga sugugi! Või pean mina veel väga palju vanemaks saama, et mõnda asja hindama õppida!
Aga praegu on tunne, et ... Ma ei suuda seda isegi kirjeldada! Loe! Tunne ise!
Paulo Coelho "Portobello nõid".
Kommentaarid