Kolmapäev ja neljapäev. Arstisaaga jätkub! Puugisüst..

Nu! Kui tirtsuga olid eelmised arstil käigud käidud, jäid veel üle kaks - puugisüst ja allergoloog.

Puugisüstis vajalikkusest rääkisime tüdrukule kaks nädalat iga päev. Vaatasime internetist puugi pilti ja seletasin, miks peame selle ära tegema - ei saa ju muidu metsa seenele minna! Läksimegi siis eelmise kolmapäeva õhtusesse vastuvõttu. Tüdrukul sai arsti välistrepi taga julgus otsa ja teatas, et tema läheb nüüd autosse tagasi ja ootab meid seal! Ema võttis siis plika sülle, ronisime trepist üles ja... "Täna vastuvõttu ei toimu." Ma oleks kohe kõvasti tahtnud vanduda selle peale! Ega siis midagi... Rääkisime, et täna arstitädi ei ole ja tuleme homme tagasi, ise olin sisimas väga vihane - me saime ta juba nii kaugele...

Läksime siis neljapäeval uuele katsele. Seekord teatas plika juba koduukse ees, et arstitädi on ju kadunud. Auto juures keeras ringi ja vudis tuppa tagasi. Ei jäänud muud üle, kui issi võttis sülle ja viis autosse. Lubasin, et käime kõigepealt poes ja ostame, mida ta soovib. Poes saime käidud, aga arsti juurde jõudes teatas, et tema ootab meid autos. Ega midagi, Martin võttis ta jälle sülle ja viisime siis sisse. Ootamise ajal püüdis tüdruk kõigi vahenditega Martini süles plehku panna. Kui meie kord tuli, istus ilusti süles, vaatas teisele poole. Süst sai sutsti tehtud, tüdruk teatas, et polnud üldsegi hirmus ja valus ei olnud ka... Kusjuures ei olnudki - vähemalt minul mitte! Paar päeva hiljem oli ainult pisut paistes ja natsa hell - temal vähem, minul rohkem! Pärast rääkis kõigile seitse korda, et polnud üldsegi hirmus ja valus ei olnud ka - täpselt nagu sääsk oleks hammustanud...