Reede. Allergoloog, autoremont, Tallinnast varjupaiga otsimine, Virumaale..

.. ja viimaks jäi siis allergoloogi juures käia! Saatekiri oli olemas, Jakol oli aeg ka olemas, aga plika jaoks enam nädala jooksul teist aega ei saanud. Aga võtsime igaks juhuks ikka tüdruku kaasa...

Kõigepealt selgus Jakoga, et oma perearst oleks pidanud veel kaaskirja kirjutama! Urr! Nojah, järgmisel korral olen targem ja küsin ise. Kuna Jako jutt sai kiiresti räägitud, kuulatud ja vaadatud, siis erakordse lahkuse korras võttis allergoloog ka plika ette. See oli juba tunduvalt suurem katsumus. Rääkisin, kurtsin selle turtsumise, aevastamise, silmade ja nina nühkimise loo ära ja siis oli läbi vaatuse kord - kõigepealt nina! Siis kurk ja keel! Nahk! Kuulamine! Selle lapse kannatus pandi küll viimseni proovile - õnneks ei saanud seekord teha allergiateste, sest võtame alllergiasiirupit.

Nüüd siis plikaga võtame kuni juuli lõpuni siirupit ja siis proovime ära jätta! Kui ei õnnestu, siis võtame edasi kuni augusti lõpuni. Tagasi läheme mõlemaga detsembri lõpus. Jako peab võtma oma rohtu viirusteperioodi ehk siis oktoobrist kuni vähemalt aprillini, kui varem pole vaja. Kui vaja, siis tuleb võtta, kuni tagasi läheme.

Arsti juures käidud, keerasime suuna Virumaa poole plaaniga jõuda tunni ajaga Kuusallu, seal pisut puhata, keha kinnitada ja edasi vurada, õhtuks Ida-Virumaale, Ratvasse... Aga see oli plaan! Järvevana tee alguses otsustas auto, et tema enam edasi ei sõida ja siis alles meie seiklus algas. Kõigepealt kutsusime välja puksiiri, mis auto Infoautosse sikutas ja meid ka sinna maha poetas. Suundusime ema ja lastega kõrval olevasse mingisse söögikohta - Sahver vist. Kalli jäi auto juurde toimetama ja asja uurima.

Tellisime, ootasime uudiseid, sõime, jagasime lastega, Jako oli väisinud ja Mia oli tüdinud... Kalli tuli lõpuks uudistega, et auto võetakse äkki enne seitset ette, siis ehk selgub, kas saab korda või mitte. Tegelikud järjekorrad pidid olema kuni järgmise kolmapäevani. Lootus oli, et asi on ainult süütepoolis, aga kui probleem suurem, siis ei pääse samal õhtul kuhugi... Lõpuks helistasime Antsule (minu ristiisa ja ema kasuvend). Ants sai alles viie paiku tulla - võttis meid peale ja viis enda juurde Tabasallu. Olime parasjagu istunud, natuke juttu ajanud, selgitanud pererahvale, miks me nii äkitselt sisse sadasime, kui Martini telefon helises ja öeldi, et auto on 20 minuti pärast valmis... Selle tunnikese oleksime võinud ju ka seal veel oodata ;) Nujah, pererahvas sättis nädalalõpu väljasõidule, viis meid tagasi InfoAuto juurde, maksime arve ja saime edasi kihutada... Õnneks! Seekord läks väga õnneks!

Kuusalus tegime Hiiruse juures väikese peatuse, vaatasime nende pere üle panime nende jaoks kaasa võetud asjad maha ja kimmasime edasi  - ikka Virumaa poole. Veerand kaheteistkümneks jõudsime kohale - 12 tundi pole me veel kunagi seda maad sõitnud...