Veider...

... kuidas inimesed muutuvad meelega või meeleta.
... kuidas inimesed muutuvad märkamata või märgates.
... kuidas inimesed muutuvad ajaga või ajata.

... kuidas inimesed su ümber on ikka samasugused nagu nad olid, aga samas teistsugused.
... kuidas suhted inimesega on ikka samasugused nagu nad olid, aga samas teistsugused.

Ja mis see on, mis muudab kõik teistsuguseks? Pealtnäha tähtsusetu mõte, väljaöeldud sõna, tahtmatu liigutus või tegemata jäänud tegu. Aga siis muudkui närib ja närib ja närib ja rahule ei jäta.

Jagu saad ju sellest alles nii, et unustad ära - lased ajal mööda minna, asjal settida. Ja ometi jääb midagi pikaks ajaks torkima.

Elasin mõnda aega meelerahuga. Tundsin ennast hästi ja rahulikuna, olin õnnelik oma pere, kodu ja tööga. Olen siiani. Nüüd (ilmselt mängib oma osa selles teine lapseootus ja kõikuvad hormoonid) lasen ennast häirida igasugustest pisiasjadest. Alguse sai see mõni aeg tagasi. Nüüd on häiritus jäänud pisut väiksemaks, mu enesekindlus on tagasi tulnud, aga midagi ikka kriibib... segane värk, aga keegi teine ei peagi sellest aru saama.