Oma kodu...

Lõpuks siis ometi! Oleme nüüd kaks ööd oma uues kodus maganud... Ja nii hea on ärgata teadmisega, et see on sinu oma! Mis siis, et kogu korterist on kasutusel pool kööki, kaks kolmandikku elutuba, üks kolmandik esikut, vannituba ja WC. Ülejäänud pool kööki, üks kolmandik elutuba, kaks kolmandikku esikut on kastihunnikute ja muude asjade all. Ja kaks tuba ootavad, et põrand kuivaks. Kusjuures Miaka tuppa võib täna hakata mööblit kolima, aga vaiba ja mänguasjadega võib siseneda alles kahe nädala pärast :P

Täna saab viimast korda lakitud magamistoa põrand. Ja mul on nii kahju, et ma ikka Mõmmikule järele andsin ja elutoa põrandale laminaadi ostsime. Mul ikka veel meeles see ilus hele põrand, mis siis, et katki ja parandamist vajas. Aga ikkagi! Praegune mulle ei meeldi ja ei tea, kas hakkabki meeldima! Ma olen ju seda eelmist heledat põrandat selles toas juba näinud ja sellega harjunud... Võib-olla aja jooksul unustan?

Aga külla meile veel tulla ei saa. Köögimööbel tuleb järgmisel nädalal, nädalavahetusel saame ehk ka kaks tagumist tuba tööökorda. Aga kastihunnikust ei pääse ma vist niipea. Selleks oleks üks suur hulk raha vaja pangaarvele saada...

Nagu mul msni pealkiri on - asi hakkab ilmet võtma - tõepoolest kolme-nelja kuu pärast võib loota, et kodu on enamvähem ok. Ja ikkagi on nii palju mööblit vaja muretseda, nii palju tõsta, vedada, paigutada, koristada, pesta, uhh... Ei! Ma ei mõtle sellele tööde hulgale, sest siis ma ei saa rahulikult olla. Siis hakkab pea valutama sellest mõtlemisest.

Ükskord me võidame niikuinii.