Jälgijad!

Aru ma ei mõista! Mul on praegu väga rumal tunne... Ja järjest rumalamaks läheb... Ja väsinud olen ma ka... Ja ma ei taha mitte midagi teha... Ja ma ei mõtle mitte midagi... Tahaks ainult kodus olla... Kohe nädal aega tahaks kodus olla... Sügisväsimus...

Ja masendus poeb hinge, kui poodides käid - jõulunänni pakkumine juba alanud - POOLEST NOVEMBRIST!!! Õnneks olen mõne sugulasega kauba peale saanud, et selle jõulukingituste nalja oleme ära lõpetanud - no kellele ja milleks, palun väga! Selleks, et stressata ja otsida õiget kingitust? Et muretseda, kas see ikka on sobiv, kas seda ikka on inimesel vaja? No ei! Ainult laste kingitused jätsime alles nende peredega, kus on lapsed. Milleks muudkui poputada ja upitada seda tarbimiskultuuri ning sisendada seda juba väikesest peale.

Tegelikult kui ma meelde tuletan oma lapsepõlve, siis jõuluvana (siis küll nime poolest näärivana) tõi oma pere sees kingitusi - üks õhtu oli see, kui vana käis ja kingitusi tõi. Mitte nii, et iga kord kui jõuluajal külalised tulid, hakkas üks kingikottide jagamine... Kusjuures suure suguvõsaga (eriti nendega, kes kaugel ja keda ainult jõuluajal näed) on veel eriti hull - sõidad teise Eesti otsa ja käid ju korraga läbi nii paljud sugulased-tuttavad kõi võimalik... No kujutage seda kingihulka - siia kingitused, sinna kingitused... No ei, juba kolme tuttava perega oleme rääkinud ja ongi kohe kergendav tunne, et oled lahti saanud koormast, mis toob jõuludega kaasa ebameeldiva poole.

Kogu jõuluaja mõte peaks ju olema hoopis aja maha võtmine, lähedastega koos olemine, heast seltskonnast rõõmu tundmine, mõtlemine jõulude tähendusele oma elus - mitte meeletu kingiralli...

Otsustasin, et küpsetan sel aastal sarnaselt eelmistele aastatele jõulukringlit - nii, et igale poole, kuhu vaja külla minna, oleks kaasa võtta, aga kingijama lükkan kaelast ära. Nüüd nendele irisejatele - aga endale sulle ju meeldib kingitusi saada - enamasti EI MEELDI. Enamasti kingitakse kingitusi kohusetundest, mitte soovist kinkida - tema ju mulle toob kingituse, kuidas siis mina talle midagi ei kingi... Vat nii - sel aastal teen neli kingitust - oma lapsele, oma vanaemale ja kahes loosirigis üks abikaasa suguvõsa pool ja teine oma laiendatud pere pool ning ongi kõik. Ema, abikaasa, vennaraas, ämmad-äiad, kõik jäävad ühe või teise loosiringi sisse ning sellega on minu mure murtud.

Võib-olla jõuan ise teha mõne südamest tuleva kingituse mõnele tähelepanuväärsele ja heale sõbrale - aga see sõltub juba minu sügisväsimusest ülesaamisest. Ja seda teen ma siis küll ainult südamest tulevast soovist.

Ja mõne õpilase küündimatus, soovimatus areneda ning kala mälu tekitab lihtsalt tüdimust... Sügisväsimus... Või hakkab haigus ligi hiilima... Pühapäeval magasin keset päeva paar tundi! See pole minu puhul normaalne! Sügisväsimus... Täiesti kindlalt... Või haigus... Või sügisväsimus... Või haigus... Tass on tühjaks saanud...

Lõpetuseks - kui keegi on solvunud, et ta minult jõulude ajal kingitust ei saa, siis palun ette vabandust - ära ole solvunud, ma olen lihtsalt tüdinud sellest tarbimisest, ostmisest, uute asjade muretsemist ja sellest murest - kuhu ma selle kingituse nüüd panen. Ärge kinkige mulle midagi - anamasti on need asjad,mida vaja (korteri sisustamisel näiteks või hobidega seotult) nii kallid, et neid ei raatsi isegi osta ja kogud raha mitu kuud, aga mõttetu pudu-padiga pole ka ju midagi peale hakata.

Sügisväsimus... Haigus... Sügisväsimus... Haigus... Sügisväsimus... Sügisväsimus... Sügisväsimus...

Aga see pealkiri tuli hoopis sellest, et ma pole siiani saanud tööle seda Followers lisavidinat!