Pilveke tuletas mulle meelde, et pole väga ammu midagi kirja pannud... Mõtteid on olnud ja on ka olnud hetk, et nüüd kirjutan, aga midagi on vahele tulnud ja midagi edasi lükanud...
Ma ikka endiselt ei saa aru, kuidas see informaatika ainenõukogu värk mulle "sülle kukkus". Enamuse ajast pole väga hullugi, aga see neetud muretsemine iga kokkusaamise pärast - kuidas läheb, kas inimesi tuleb, mida nad planais olevatest asjadest arvavad? Hakkab traditsiooniks saama, et viimasel õhtul, õigemini ööl saab vajalikke pabereid tehtud... aga A.-le suur aitäh toetuse ja asjalike nõuannete ja julgustamise eest.
Tuleks juba jaanipäev! Saaks töö läbi ja enamvähem kuuks ajaks puhkus sellest eKoolis ja kaastöötajatest! Muidu pole väga hullugi, aga mõnikord tundub, et mõni kohe üldse ei mõtle... Ja mõni peab ikka asja keeruliseks ajama - no kuidas ei saa täiskasvanud inimene aru, et direktor ei saa eKoolis parandusi või muudatusi teha? Üldiselt on minuga nii, et kui mul on probleem, uurin, kuidas kelle kaudu oma probleemi lahendada saan ja siis pöördun otse inimese poole, mitte ei käi direktorile kurtmas, et mõni toob mulle kodukale ülespanemiseks ikka paljundatud nimekirjad paberitel (selle asemel, et kohe mulle peale trükkimist fail saata). Aga mõned õpetajad pole aasta jooksul selgeks saanud, kes on eKooli administraator!
minule: "Kuule sellel õpetajal on selline probleem..." Seejärel hakkan mina uurima, milles asi... helistan õppealajuhatajale tagasi, et minu poolt asjad korras või täpsustavaid küsimusi küsida... õppealajuhtaja võtab uuesti õpetaga ühendust... seejärel jälle helistab minule... Ja mõnikord nii mitu korda päeva või nädala jooksul. TunduvaVõib-olla olen endast väga heal arvamusel ja parandage kui ma eksin, aga ma pole kunagi õpetaja probleemidesse üleolevalt suhtunud, olen sõbralik, mõistev, abivalmis (mõnikord liigagi abivalmis), vajaminevad asjad eKooliga teen ära nii kiiresti kui võimalik. Ma nagu pole enda meelest enamasti tõrjuv, halvustav, pahandav, porisev inimene. Kas tõesti õpetajad arvavad, et õppealajuhataja või direktor saavad minu tööd kiirendada. Miks pagana päralt on vaja kurta õppealajuhatajale, et on probleem, ei saa või ei tea seda või teist? Siis helistab õppealajuhatajalt kiiremini saaks, kui tulla minu juurde ja näidata, kus on probleem, mulle võib ka helistada, kui ma parasjagu teises koolis olen. Telefoni võtan enamasti tööajal igal ajal vastu... NO MA EI TEA! Ikka hakka jälle õppenõukogus sama jutuga peale...
Õpetajad - ma pole koll! Ärge kartke mind!
Dejavu...
Ma ikka endiselt ei saa aru, kuidas see informaatika ainenõukogu värk mulle "sülle kukkus". Enamuse ajast pole väga hullugi, aga see neetud muretsemine iga kokkusaamise pärast - kuidas läheb, kas inimesi tuleb, mida nad planais olevatest asjadest arvavad? Hakkab traditsiooniks saama, et viimasel õhtul, õigemini ööl saab vajalikke pabereid tehtud... aga A.-le suur aitäh toetuse ja asjalike nõuannete ja julgustamise eest.
Tuleks juba jaanipäev! Saaks töö läbi ja enamvähem kuuks ajaks puhkus sellest eKoolis ja kaastöötajatest! Muidu pole väga hullugi, aga mõnikord tundub, et mõni kohe üldse ei mõtle... Ja mõni peab ikka asja keeruliseks ajama - no kuidas ei saa täiskasvanud inimene aru, et direktor ei saa eKoolis parandusi või muudatusi teha? Üldiselt on minuga nii, et kui mul on probleem, uurin, kuidas kelle kaudu oma probleemi lahendada saan ja siis pöördun otse inimese poole, mitte ei käi direktorile kurtmas, et mõni toob mulle kodukale ülespanemiseks ikka paljundatud nimekirjad paberitel (selle asemel, et kohe mulle peale trükkimist fail saata). Aga mõned õpetajad pole aasta jooksul selgeks saanud, kes on eKooli administraator!
minule: "Kuule sellel õpetajal on selline probleem..." Seejärel hakkan mina uurima, milles asi... helistan õppealajuhatajale tagasi, et minu poolt asjad korras või täpsustavaid küsimusi küsida... õppealajuhtaja võtab uuesti õpetaga ühendust... seejärel jälle helistab minule... Ja mõnikord nii mitu korda päeva või nädala jooksul. TunduvaVõib-olla olen endast väga heal arvamusel ja parandage kui ma eksin, aga ma pole kunagi õpetaja probleemidesse üleolevalt suhtunud, olen sõbralik, mõistev, abivalmis (mõnikord liigagi abivalmis), vajaminevad asjad eKooliga teen ära nii kiiresti kui võimalik. Ma nagu pole enda meelest enamasti tõrjuv, halvustav, pahandav, porisev inimene. Kas tõesti õpetajad arvavad, et õppealajuhataja või direktor saavad minu tööd kiirendada. Miks pagana päralt on vaja kurta õppealajuhatajale, et on probleem, ei saa või ei tea seda või teist? Siis helistab õppealajuhatajalt kiiremini saaks, kui tulla minu juurde ja näidata, kus on probleem, mulle võib ka helistada, kui ma parasjagu teises koolis olen. Telefoni võtan enamasti tööajal igal ajal vastu... NO MA EI TEA! Ikka hakka jälle õppenõukogus sama jutuga peale...
Õpetajad - ma pole koll! Ärge kartke mind!
Dejavu...
Kommentaarid
Nojah, eks nende "vanade" inimestega ole raske. Mina olen küll ekooliga rahul. Õpetajad (osad) võiksid aga lahtreid korralikumalt täita.