Mälu...

...pole teist nagu ollagi. Mulle pole kunagi eriti hästi meelde jäänud loetud raamatute pealkirjad ja autorid, aga enamasi mäletan ikka pildimälu järgi, et olen raamatut lugenud. Seekord olen hädas... hakka või lugemispäevikut pidama!

Abikaasa tellis kolm raamatut Phil Pullman "Tema tumedad ained" sarjast: "Kuldne kompass", "Inglite torn", "Vaigust kiiker". Terve esimese raamatu ei saanud ma lahti tundest, et tean juba seda raamatut, olen seda lugenud, samas mälestus puudub. See oli selline "dejavu" tunne ja see kestis terve raamatu lugemise ajal. Mõneti hirmutav, samas kuidagi turvaline. Oleks tahtnud seda tunnet pikemaks venitada, aga uudishimu tõukas kogu aeg tagant - loe kiiremini, saad teada, kas seda ka juba tead. Mul pole need dejavu tunded kunagi eriti pikalt kestnud, ikka selline viiv või hetk ja ahhaa-tunne, seekord oli siis teisiti.

Mulle ei jää väga detailselt meelde raamatus olevad faktid, sündmused, nimed. Meelde jääb emotsioon, mida raamatut lugedes tunnen. Hiljem raamatule mõeldes tuleb emotsioon meelde ja see aitab meenutada raamatu sisu. Seekord emotsioon puudub, aga sisu on tuttav. Õnneks teise raamatuga enam nii pole.

Muidu raamatud meeldivad, aga... Tundub natuke, et keerulised, emotsionaalsed või rasked situatsioonid ei ole lõpuni lahti kirjutatud. Minu jaoks natuke vähe. Mitte kulbagi pole kegenud Tolkieni või Lewise raamatuid lugedes. Teises raamatus olen kas kohanenud või on autor rohkem sinna ennast pannud või pole toimetaja nii palju maha kriipsutanud või on tõlkija paremat tööd teinud. Ei teagi kohe, aga teine raamat on kuidagi parem lugeda, kergem süveneda ja keset peatükki ei teki tunnet, et midagi on väga puudu.

Näis, kuidas viimase raamatuga läheb... kuidas see lugemispäevik küll välja peaks nägema?