On nii palju asju, mis peas keerlevad, mida kõike peaks välja ütlema. Nii palju muresid ja jamasid, millega peaks tegelema. Nii palju inimesi, kellega peaks kohtuma, aga mitte ei suuda kõike ja kõike ei taha ka. Täna tunnen, et miski hakkab üle pea kasvama.
Olen viimaste kuudega tagasi võidelnud natuke aega endaga olemiseks, enda mõtete mõtlemiseks, enda laadimiseks. Kusjuures laadimiseks ei pea ma minema šhoppama, sõbrannaga tunde jutustama, sööma või soojale maale reisima. Piisab kui peale tirtsu uinumisaega saab kokku panna hiiglasuurt puzzlet, lugeda head raamatut, vaadata mõnusat filmi, niisama kalliga mõtteid vahetada, reede õhtul käia saunas, päeval tirtsuga jalutamas ja ronimas.
Spaa kinkekaart ootab realiseerimist, aga aega pole. Berq, Mirx ja Anni ootavad külla, aga aega pole. Kingitoorikuid on vaja, aga aega pole, et minna päälinna neid otsima - kohalik kaubandusvõrk ei kannata ju kriitikat. Muidu olen ma enamasti maaelu poolt ja pigem käin poes väikelinnas kui tallinnas, aga... Kui sul midagi vaja on, siis siit sa seda kindlasti ei saa ja absoluutselt kõike ei suuda inimene ette planeerida - ma ei teadnud ju, et mul nii hea jõulukingi idee tuleb ja see veel nii armas välja hakkab nägema.
Kaalus olen vist juurde võtnud, aga see võib olla ka lihtsalt aeg ja enesetunne selline - teadagi, millal naised ennast paksuna tunnevad... Homme hakkan kaalus alla võtma, aga vesivõimlema tahaks küll, või lihtsalt ka ujuma - sellestki piisaks. Kingiks keegi mulle mõne korra vesivõimlemist jõuludeks, siis oleksin sunnitud ennast kätte võtma ja uuesti minema sulistama. Nii tahaks tegelikult, aga see neetud elu on nii hiline, et mitte ei jõua... ütle nüüd, et aega tuleb võtta ja ma hammustan sind!
Tegelikult olen ma enamuse ajast optimistlik ja rõõmsameelne, ei tea mis see täna on - tegelt tean küll... see läheb nädalaga mööda. Aga ikkagi jääb kripeldama... Ma tean, milles asi on - mõnde unistused on liiga suureks muutunud. Nüüd tuleb, kas nendest lahti lasta, nad mõneks ajaks kõrvale trügida või kohe nendega tegelema hakata. Kohe ei saa ja lahti lasta ka ei taha... Siis jääb üle oodata ja lasta soovidel uinuda, tahtmistel rahuneda. Ahh...
Vastik tunne ja kehv maitse suus sellest, et kõik ootavad sinult midagi. Et sa oleksid hea kolleeg ja naerataksid alati, iga rumaluse peale noogutaskid ja keeraskid selle inimesele meeldivaks. Et sa oleksid hea ema ja tegeleksid oma lapsega päevas 24 tundi, mängiksid, loeksid raamatut, ehitaskid torni, vaaritaksid süüa - kusjuures laps seda ei nõua, aga teised ootavad. Et sa oleksid hea tütar ja aitaksid oma ema. Et sa oleksid hea koguduseliige ja teeksid kiiresti lauluraamatud korda. Et sa oleksid hea, ma ei tea kes! Tundub, et ainult abikaasa võtab mind sellisena nagu ma olen. Ta vähemalt ei lase välja paista sellel, et peaksin nõusid pesema ja venda aitama ja pesu triikima ja kodus koristama ja lapse mänguasju kokku korjama ja tööl käima ja kõigi sõprade jaoks aega leidma ja sõbralik naeratav naaber olema ja koolis kõikjale jõudma ja ... ei tea milles see veel tuli! Ja kui üks teatud persoon julgeb mulle tulla õpetama, kuidas oma last kasvatada ja mida talle lubada ja mida mitte, siis ma varsti lähen kallale või ütlen halvasti.
Seda nimetatakse vist jõulustressiks. Kusjuures enamasti olen oma pere kingid juba ostnud, aga ikka on tunne, et midagi on kuskil tegemata, mõned mingituse dongi puudu, sest neid neetud toorikuid pole ju siin linnas olemas!
Tudnub, et üks nutuhoog kulub ära. Asju on palju kuhjunud ja peale nutmist on asjad selgemad, sihid sirgemad, probleemid lahendatavad ja prioriteedid jälle paigas.
Kaalus olen vist juurde võtnud, aga see võib olla ka lihtsalt aeg ja enesetunne selline - teadagi, millal naised ennast paksuna tunnevad... Homme hakkan kaalus alla võtma, aga vesivõimlema tahaks küll, või lihtsalt ka ujuma - sellestki piisaks. Kingiks keegi mulle mõne korra vesivõimlemist jõuludeks, siis oleksin sunnitud ennast kätte võtma ja uuesti minema sulistama. Nii tahaks tegelikult, aga see neetud elu on nii hiline, et mitte ei jõua... ütle nüüd, et aega tuleb võtta ja ma hammustan sind!
Tegelikult olen ma enamuse ajast optimistlik ja rõõmsameelne, ei tea mis see täna on - tegelt tean küll... see läheb nädalaga mööda. Aga ikkagi jääb kripeldama... Ma tean, milles asi on - mõnde unistused on liiga suureks muutunud. Nüüd tuleb, kas nendest lahti lasta, nad mõneks ajaks kõrvale trügida või kohe nendega tegelema hakata. Kohe ei saa ja lahti lasta ka ei taha... Siis jääb üle oodata ja lasta soovidel uinuda, tahtmistel rahuneda. Ahh...
Vastik tunne ja kehv maitse suus sellest, et kõik ootavad sinult midagi. Et sa oleksid hea kolleeg ja naerataksid alati, iga rumaluse peale noogutaskid ja keeraskid selle inimesele meeldivaks. Et sa oleksid hea ema ja tegeleksid oma lapsega päevas 24 tundi, mängiksid, loeksid raamatut, ehitaskid torni, vaaritaksid süüa - kusjuures laps seda ei nõua, aga teised ootavad. Et sa oleksid hea tütar ja aitaksid oma ema. Et sa oleksid hea koguduseliige ja teeksid kiiresti lauluraamatud korda. Et sa oleksid hea, ma ei tea kes! Tundub, et ainult abikaasa võtab mind sellisena nagu ma olen. Ta vähemalt ei lase välja paista sellel, et peaksin nõusid pesema ja venda aitama ja pesu triikima ja kodus koristama ja lapse mänguasju kokku korjama ja tööl käima ja kõigi sõprade jaoks aega leidma ja sõbralik naeratav naaber olema ja koolis kõikjale jõudma ja ... ei tea milles see veel tuli! Ja kui üks teatud persoon julgeb mulle tulla õpetama, kuidas oma last kasvatada ja mida talle lubada ja mida mitte, siis ma varsti lähen kallale või ütlen halvasti.
Seda nimetatakse vist jõulustressiks. Kusjuures enamasti olen oma pere kingid juba ostnud, aga ikka on tunne, et midagi on kuskil tegemata, mõned mingituse dongi puudu, sest neid neetud toorikuid pole ju siin linnas olemas!
Tudnub, et üks nutuhoog kulub ära. Asju on palju kuhjunud ja peale nutmist on asjad selgemad, sihid sirgemad, probleemid lahendatavad ja prioriteedid jälle paigas.
Kommentaarid
Vöts