Unustamisest
Olen lõputu unustaja - kui midagi üles ei kirjuta, siis läheb meelest. Varsti ei paista enam elutoa aknast päike sisse, sest põletamist ootavad paberilipikud ja paberikuhjad, ka A4 paberid ootavad, et need ikka ära põletataks - kuhilad muudkui kasvavad.
Nüüd olen tegelenud peaaegu kuu aega sünnapäevakalendri uuendamisega - seoses sellega pole kalender ka köögi seinal... mis te arvate, mille ma unustasin - ühe olulise sünnipäeva!
Sünnipäevadega on mul ka oma suhe - väga keeruline kusjuures. Ei! Mitte enda omaga, selle ma suudan unustada ja suudan unustada ka, kui vana ma parasjagu olen, kusjuures ma ei ürita unustada, lihtsalt läheb meelest - see pole kuidagi oluline, kui vana just praegusel sekundil ollakse.
Aga kuna mul enda sünnipäev eriti meeles ei seisa, vanusest rääkimata, siis ei tea ma ka teiste inimeste sünnipäevi - ebaviisakas eksole? No ma ei tea, mul on alati halb tunne, kui kellegi sünnipäeva olen unustanud - võiks ju inimesele vähemalt õnne soovida. Samas ei tunne ma ennast sugugi halvasti, kui mulle minu sünnipäeval ei helistata, unustatakse või ei saadeta sõnumit. No kui ma selle pärast solvuma ja mossitama hakkaks, siis oleksin ainult mossis terve sünipäeva - kujuta ette, nii paljud unustasid!?! No milleks muretseda ja solvuda asjade pärast, mis minust ei sõltu - ei saa ma ju kedagi panna oma sünnipäeva mäletama ja veelvähem on inimesel võimalust sundida endale helistama või sõnumit saatma.
Tegelikult on isegi sünnipäevale kutsumisega on lugu ju nii, et kui inimesed kutsud, siis ei saa pooled ilmtingimata tulla ja kui ei kutsu, siis on nad solvunud, et ei kutsutud. No ma tõesti ei tea, millest minu selline suhtumine tuleb - ehk sellest, et sünnipäev on keset suve? Siis puhkused, koolivaheaeg, reisid ja kõik muu. Väiksena muidugi oli oluline, et kõik külla tuleksid. Kui enam polnud kingitused olulised vaid sõbrad, siis sai kas sünnipäev nendega peetud, kes tulid või oma perega mõnusalt aega veedetud.
Tegelikult see oma perega sünnipäeva pidamine on kuidagi eriti mõnus. Pole kohustust olla keegi, kes sa olla ei taha, pole kohustust rabeleda ja kellelegi midagi tõestada. Jääb vaid mõnus perega koos olemine, kõik aitavad pidu ette valmistada, lauda katta, söögi-joogi peale mõtelda - eriti jaburad sünnipäevad on need, kui üksi käid ja rabeled, kõigepealt šhoppad, vaaritad süüa teha, kihutad tolmuimejaga läbi tubade, katad lauda, võtad külalised vastu, söödad, joodad, kannad toitu lauale, saadad külalised ära, kannad nõud kööki, pesed, koristad ja vajud surmväsinult magama. Mäletad ainult seda lõputut kihutamist ja rabelemist - isegi kui külalised kohal on, muretsed et kas ikka toitu jätkub ja kas jookidest piisab, seda salatit peab juurde tooma...
Ma vist olen natuke imelik oma selle jutuga, aga nii ma mõtlen.
Sõbrad, loodetavasti saate minust aru! Kui mitte... siis selline ma lihtsalt olen - ausõna püüan ennast muuta - isegi sünnipäevakalender on meil varsti jälle seinal!
Nüüd olen tegelenud peaaegu kuu aega sünnapäevakalendri uuendamisega - seoses sellega pole kalender ka köögi seinal... mis te arvate, mille ma unustasin - ühe olulise sünnipäeva!
Sünnipäevadega on mul ka oma suhe - väga keeruline kusjuures. Ei! Mitte enda omaga, selle ma suudan unustada ja suudan unustada ka, kui vana ma parasjagu olen, kusjuures ma ei ürita unustada, lihtsalt läheb meelest - see pole kuidagi oluline, kui vana just praegusel sekundil ollakse.
Aga kuna mul enda sünnipäev eriti meeles ei seisa, vanusest rääkimata, siis ei tea ma ka teiste inimeste sünnipäevi - ebaviisakas eksole? No ma ei tea, mul on alati halb tunne, kui kellegi sünnipäeva olen unustanud - võiks ju inimesele vähemalt õnne soovida. Samas ei tunne ma ennast sugugi halvasti, kui mulle minu sünnipäeval ei helistata, unustatakse või ei saadeta sõnumit. No kui ma selle pärast solvuma ja mossitama hakkaks, siis oleksin ainult mossis terve sünipäeva - kujuta ette, nii paljud unustasid!?! No milleks muretseda ja solvuda asjade pärast, mis minust ei sõltu - ei saa ma ju kedagi panna oma sünnipäeva mäletama ja veelvähem on inimesel võimalust sundida endale helistama või sõnumit saatma.
Tegelikult on isegi sünnipäevale kutsumisega on lugu ju nii, et kui inimesed kutsud, siis ei saa pooled ilmtingimata tulla ja kui ei kutsu, siis on nad solvunud, et ei kutsutud. No ma tõesti ei tea, millest minu selline suhtumine tuleb - ehk sellest, et sünnipäev on keset suve? Siis puhkused, koolivaheaeg, reisid ja kõik muu. Väiksena muidugi oli oluline, et kõik külla tuleksid. Kui enam polnud kingitused olulised vaid sõbrad, siis sai kas sünnipäev nendega peetud, kes tulid või oma perega mõnusalt aega veedetud.
Tegelikult see oma perega sünnipäeva pidamine on kuidagi eriti mõnus. Pole kohustust olla keegi, kes sa olla ei taha, pole kohustust rabeleda ja kellelegi midagi tõestada. Jääb vaid mõnus perega koos olemine, kõik aitavad pidu ette valmistada, lauda katta, söögi-joogi peale mõtelda - eriti jaburad sünnipäevad on need, kui üksi käid ja rabeled, kõigepealt šhoppad, vaaritad süüa teha, kihutad tolmuimejaga läbi tubade, katad lauda, võtad külalised vastu, söödad, joodad, kannad toitu lauale, saadad külalised ära, kannad nõud kööki, pesed, koristad ja vajud surmväsinult magama. Mäletad ainult seda lõputut kihutamist ja rabelemist - isegi kui külalised kohal on, muretsed et kas ikka toitu jätkub ja kas jookidest piisab, seda salatit peab juurde tooma...
Ma vist olen natuke imelik oma selle jutuga, aga nii ma mõtlen.
Sõbrad, loodetavasti saate minust aru! Kui mitte... siis selline ma lihtsalt olen - ausõna püüan ennast muuta - isegi sünnipäevakalender on meil varsti jälle seinal!
Kommentaarid